Programmid ja projektid

Ülo Vooglaid

metoodiline juhend

1. Programmi- ja projektipõhise asjaajamise eripära

Ajakirjandusest võib jääda mulje, et näpud sattusid põhja ootamatult ja alles praegu. Tegelikult on ideede puudus juba krooniliseks kujunenud. Projekte ja programme on nappinud kogu aeg. Varasematel aastatel on jäänud suur osa sellest rahast tegelikult saamata, mida oleks saanud kasutada Eesti edendamiseks, sest õigeaegselt ei ole suudetud vastavaid taotlusi esitada. 

Miks on nii juhtunud? Küllap on keegi seda ka uurinud, aga avalikkust ei ole nende uuringute tulemustest ja valitsuses võetud meetmetest veel teavitatud. On karta, et seda ei tehtagi, sest … keegi ei nõua. Võimalik on seegi, et uuringuid tegelikult ei ole ja keegi üritab, nagu varemgi, esitada uuringute pähe mingeid kirjeldusi ja arvamusi. Vaja oleks avastada miks ei ole õnnestunud küllalt palju rahuldava kvaliteediga programme ja projekte koostada. Akadeemiliselt öeldes: vaja oleks tuvastada selle puuduse (“kitsaskoha”) kausaalsed ja funktsionaalsed seosed, st vaja oleks teadmist põhjuste ja põhjustajate kohta. Vihjed administratiivse suutmatuse suunas võivad olla, aga ei pruugi olla õiged. Võibolla on süsteem tervikuna selline, et ka väga hea ettevalmistusega arukad ja haritud inimesed ei saa isegi parima tahtmise korral rahuldavalt toime tulla. Võibolla ei ole kujutlus programmidest-projektidest õige ja sellega tegelevad “võtmeisikud” on vaid osaliselt adekvaatse suhtumisega mittemateriaalsetesse fenomenidesse. Võibolla ei ole tegemist tervikut hõlmava administratiivse saamatuse või suutmatusega, vaid mõne ametniku viletsa tervise, üle piiri paisunud ahnuse, harjumuseks saanud laiskuse, hoolimatuse või ükskõiksusega? Kõike võib olla, isegi seda, et programmide ja projektide hindamine on usaldatud isikutele, kellel ei ole veel olnud aega tutvumiseks süsteemide ja eesmärgistatud protsesside üldteooriaga, ei tunne veel majandusliku, õigusliku, sotsiaalse, kultuurilise, administratiivse, organisatsioonilise, poliitilise jm regulatsiooni mehhanisme, rääkimata nende mehhanismide toimemehhanismidest ja ootuspärastest toimetest. 

Peeglisse vaatamiseks on vaja mitte ainult peeglit ja julgust, vaid ka oskust nii vaadata, et näeks küllalt täpselt ja süsteemselt ning saaks kätte nii edu kui ka kidumise põhjused. Riigis on vaja mõnikord lugeda kokku, kui palju saamatuse, harimatuse, intriigide, korrumpeerumise vms tõttu tekkinud tagajärjed on läinud rahvale (riigile?) maksma...

Kellelgi ei tohiks olla raske aru saada, miks needsamad saadikud ja ametnikud, kes ei ole oma ülesannetega rahuldavalt toime tulnud, ei hakka uurima oma senist tegevust ja avalikustama selle tegevuse tulemusi ja tagajärgi ega ebarahuldava olukorra põhjuseid. Praegune olukord on ju nende enda taseme ja tegevuse peegelduseks. Nad seletaksid meelsasti edasi, et olukord on küllaltki hea ja küllap muutub (iseenesest) aina paremaks. Kombeks on seletada, et teistel on samasugused raskused ja et mujal on olukord veel palju halvem.

Kahjuks on õige ka see, et Riigikogul ja Valitsusel ei ole kerge leida sellist asutust, kuhu võiks uurimispalve esitada ja ühtlasi loota, et tähtajaks valmib programmi- ja projektipõhisest asjaajamisest teadusliku analüüsi alusel tehtud aruanne koos hinnangute ja järelduste ning ettepanekute ja soovitustega edasise praktika täiustamiseks. 30-ndate aastate keskel oli Eesti Vabariik samuti sotsiaalse kriisi küüsis ja toona otsustati rajada ühiskonna teaduslikuks uurimiseks ja sotsiaalse regulatsiooni alal asjatundjate koolitamiseks Sotsiaalinstituut.

Olukord, olud ja situatsioon on meil selline, nagu on. (Muidugi oleks hea teada selle kõige tekkimise, püsimise, süvenemise ja/või laienemise põhjuseid. Paraku, vastavaid uuringuid ei ole ja raske uskuda, et neid lähiajal keegi tellib. Järelikult tuleb leppida eksperthinnangute ning “praktikute” kogemustest johtuvate oletuste ja arvamustega.

2. Käsitlemisloogika     

Esmalt tehakse katse määratleda põhimõisted ja nende seosed. Seejärel käsitletakse printsiipe, mille järgimine oleks sel juhul oluline, kui tahetakse teha programm õige (meile ja riigile kõige sobivama) suuna leidmiseks ja/või projekt mingi tulemuse saavutamiseks (mitte pelgalt ettekäändeks raha taotlemisel).

Sestap vaatame:

a) vaatepunkte programmi ja projekti nägemiseks,

b) püüame vastata küsimusele, mille poolest programm ja projekt erinevad, mis see on, mida võib kutsuda programmiks ja projektiks,

c) millest programm ja projekt koosnevad (peaksid koosnema),

d) milline on programmi ja projekti kui tekstide ja kui reaalsete protsesside koosseis ja struktuur,

e) millistel eeldustel on võimalik programme ja projekte koostada, 

f) millistel eeldustel on mõtet asuda programmi ja/või projekti koostama,

kuidas programm/projekt kujuneb (genees; ajalises järgnevuses olevate ning võimalikult igakülgselt ja loogiliselt põhjendatud sündmuste järjepidev jada),

g) kuidas programm toimib (dünaamika),

h) mis sõltub programmist ja mis sõltub projektist (sh programmi koostamise ja realiseerimise igast etapist),

i) millised on programmi omadused ja kuidas saaks hinnata programmi kui dokumendi, protsesside süsteemi ja tulemuse kvaliteeti,

j) kuidas saaks tuvastada programmi funktsioonid ja aimata nende tagant ka programmi olemust,

k) millest sõltub programm (sh millised ohud varitsevad programmi koostamise igas etapis ja mis võib juhtuda programmikohases tegevuses (programmi “ellu viimisel”), kokkuvõtete tegemisel, hinnangute andmisel, järelduste, ettepanekute ja soovituste tuletamisel)?

3. Edasiliikumise eeldused

Igal regulatsiooni- ja juhtimisvaldkonnas ning igal tasandil tunnevad inimesed end kas subjektidena (iseseisvalt mõtlevate ja tegutsevate aktiivsete algetena või manipuleerimise objektidena – mutrikestena mingites masinavärkides, kes peavad tegema seda, mida kästud, siis, kui kästud, nii, nagu kästud jne. Manipuleerimise objektiks taandatud isikutel ei ole haridust vaja, sest nad ei osale otsustamises ja ei pea ka vastutama selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad, kuidas nad teevad ja mis lõpuks välja tuleb.

Vastutavad need, kes otsustavad.

Juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise jm eesmärgipärase tegevuse subjektid, kes peavad subjektideks ka teisi inimesi oma kõrval, hoolitsevad enda ja kolleegide kõrge kvalifikatsiooni, õige orientatsiooni, tugeva motivatsiooni, laia eruditsiooni, kaasaegse stiili, affiliatsiooni, tervise, reipuse, adekvaatsuse jms eest. Edu saavutamisele orienteeritud tegevuses oleks otstarbekas:

a) fikseerida (tuvastada, sõnastada ja avalikustada) terviklik (küllalt süsteemne ja kompleksne) ülevaade praeguseks kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni kohta ühiskonna kõigil regulatsioonitasanditel (isiksuse, perekonna, kogukonna, organisatsiooni, institutsiooni, omavalitsuse, valitsuse, riigi ja riikidevahelisel tasandil);

b) tuvastada muutumise tendentsid kõikidel regulatsioonitasanditel, kõikides eluvaldkondades;

c) anda hinnang kujunenud oludele, olukorrale ja situatsioonile ja selle teguritele, sh juhtimisele, valitsemisele, haldamisele, valdamisele ning sidustamisele ning nende eeldustele;

d) teha järeldused senise tegevuse, tegijate, tulemuste ja arengupotentsiaali kohta;

e) teha otsus kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni hoidmise ja/või muutmise kohta;

f) määratleda põhiprotsessid;

g) rajada eesmärkide taksonoomia;

h) sõnastada, avalikustada ja kooskõlastada eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid, tegutsemise põhimõtted (printsiibid), struktuur koos infrastruktuuriga, subordinatsiooni (side ning edasi- ja tagasisidestuse) skeem, nõuded personalile ja nii organisatsioonide, allüksuste, juhtkondade ja inimeste, nende tegevuse ja tulemuste hindamise alused (kriteeriumid);

i) koostada ülevaade funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduste, seoste ja sõltuvuste (sh otseste ja kaudsete, lokaalsete ja globaalsete, avalike ja varjatud põhjuste ning võimalike tagajärgede ehk kausaalsete, funktsionaalsete ja disfunktsionaalsete seoste kohta );

j) koostada prognoos(-id);

k) luua alternatiivid;

l) koostada stsenaariumid (vähemalt roosa, roheline ja must);

m) teha alternatiivide ja nende eelistamisega tõenäoliselt kaasnevate probleemide sisuline tutvustamine ning võrdlev analüüs laiema üldsuse ja ekspertide kaasamiseks;

n) teha otsus (sõnastada soov ja kindel tahe liikuda soovitud suunas) saavutada lähemas ja kaugemas tulevikus rahuldavaks peetav tase (luua kujutlus eesmärgist kui seisundist, mis oleks vaja saavutada mingiks tähtajaks);

o) teha otsus eesmärkide saavutamiseks vajalike vahendite (sh ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste) kohta;

p) teha otsus printsiipide taksonoomia säilitamise/muutmise kohta.

q) Teha otsus hindamise kriteeriumite taksonoomia hoidmise/muutmise kohta.

r) teha otsus eesmärgi saavutamise nimel vajalike loobumiste ja kompensatsioonide kohta;

s) kavandada eesmärgi saavutamiseks vajalikud protsessid ja abinõud nende juhtimiseks, sh edasi- ja tagasisidestamiseks;

t) rajada kommunikatsiooniks, interaktsiooniks ja sideks vajalik süsteem;

u) otsustada, milliseid meetmeid on vaja võtta programmipõhise tegevuse teadusliku ja kogemusliku korraldamise ühitamiseks;

v) rajada struktuur jt abinõude süsteem, mis võimaldaks vabaneda kõlbmatuks vananenud paradigmadest;

w) luua süsteem, mis võimaldaks kujundada eeldused otstarbekaks ja efektiivseks peetavate meetmete võtmiseks ja tegutsemiseks kvalifitseeritult, tasakaalukalt, süsteemselt selleks, et programmide ja projektide abil kujuneks ja/või kindlustuks olemasolev iseregulatsioon;

x) kavandada, katsetada, rajada programmide ja projektide loomiseks, hindamiseks ja evitamiseks vajalik infrastruktuur ja selle järjepideva täiustamise süsteem (koolitus, seminarid-konverentsid-sümpoosiumid, sõltumatu sisekontrolli ja oponentide institutsiooni rajamine, nõustamine ja inspekteerimine, tegevuse ja aruandluse avalikustamine jms;

Järeldused:

1. Üleminek programmi- ja projektipõhisele juhtimisele-valitsemisele-haldamisele-sidustamisele on (peaks kujunema) meetodiks, mis võimaldab saavutada uue, senisest oluliselt kõrgema kvaliteedi kogu administratiivses ja organisatsioonilises tegevuses.

2. Programmi- ja projektipõhine tegevus esitab juhtkonnale senisest tunduvalt kõrgemaid nõudmisi. Igal ametnikul seisab ees valida, kas teha endale selgeks programmi- ja projektipõhise tegutsemise eeldused või jätkata tegutsemist mõnel teisel alal.

3. Programmi- ja projektikohane tegevus saab kujuneda edukaks üksnes sel juhul, kui organisatsioonis on kehtestatud kompetentsuse printsiip, mida järgitakse kõikidel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.

4. Programmi- ja projektipõhise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsus sõltub käsitluse süsteemsusest ja komplekssusest.

Kõik mittesüsteemsed ja madala komplekssuse astmega otsused oleks vaja kas ümber teha või tühistada. Vastasel juhul tuleb programmide ja projektidega juurde üksnes segadust. Süüdi ei ole sel juhul mitte programmid ja projektid kui meetod, vaid juhtkond, kes seda meetodit vääralt rakendab.

4. Kuidas saada programme ja projekte?

Programmide ja projektide saamiseks on mitu võimalust:

1. kuulutada välja järjekordne konkurss, tõlkida tingimused, lisada tähtajad ning jääda ootama, et näis-näis, milliseks järjekordne loomus kujuneb;

2. vaadata, mida teised teevad ning teha sedasama (muidugi, mõnevõrra väiksemalt ja ettevaatlikumalt). Siis võib ka äpardumise korral alati öelda, et süüdi ei ole meie, vaid keegi teine, kes ammu enne meid tegi sedasama veel ulatuslikumalt;

3. haakida ennast mõne suurema (riikide või ametkondade vahelise) programmi külge ja kutsuda kuskilt kedagi meie enda asemel siia mõtlema ja tegutsema. Ka siis on lõpuks õdus kui just mitte põlglikult, siis kahetsusega õlgu kehitada ja nina krimpsutades näidata kõigile, kuidas me suhtume sellesse, mida nad on siin jälle korda saatnud;

4. osta programm ja selle sabas olevad projektid mõnest konsultatsioonifirmast;

5. selgitada uuringu abil välja praegune seisund (olud, olukord ja situatsioon) ja praeguse seisundi kui probleemide kogumi muutumise tendentside (suuna ja intensiivsuse) põhjused, avastada Eesti (oma piirkonna, maakonna, omavalitsuse, asutuse-ettevõtte-organisatsiooni jms) arengut soodustavad ja takistavad asjaolud, sh edu eeldused ja ebaedu põhjused ning kavandada programm ja projektid kui abinõude süsteemid arengupotentsiaali suurendamiseks ja arengutõkete vähendamiseks (kõrvaldamiseks) ning iseregulatiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemi kujunemiseks.

Seejärel oleks võimalik katsetada alternatiivseid lahendusvariante, luua vastavad prognoosid ja tuletada valdkonnad, milles edu saavutamine oleks kogu riigi seisukohalt, nii otstarbekuse, efektiivsuse, tasakaalustatuse, perspektiivikuse kui ka kasvu intensiivsuse kõige tõhusamateks eeldusteks, st luua innovaatiliste protsesside “pingerida”. Sellise analüüsi alusel saaks siis kuulutada välja riiklikud, ametkondlikud ja piirkondlikud prioriteedid ja korraldada konkursid arendusprogrammide ja projektide süsteemi loomiseks sellise arvestusega, et hõlmatud oleksid

- kõik eluvaldkonnad ja

- kõik regulatsiooni- ja juhtimistasandid,

pidades silmas ka metasüsteeme ja asjaolu, et ükski abinõu omaette ei too ühiskonnas ega kultuuris kaasa midagi tähelepanu väärivat, rääkimata arengust (üleminekust uude, senisest kõrgemasse või täiuslikumasse olekusse), sest

1. kavatsuste (seatud sihtide ja eesmärkide) mõte ja tähendus on väga harva kõigile inimestele ühtemoodi meeltmööda,

2. ettevõtmiste tähendus kujuneb alati kontekstis,

3. tulemuste kõrval kujunevad (alati!?) ka tagajärjed, mille ülespuhumine pakub paljudele erilist rahuldust,

4. tulemused ja tagajärjed ei pruugi ilmneda kohe ja kõikjal, nähtavalt (pealispinnal) ja ühetähendusliku selgusega (NB! Elu on täis vastuolusid ja paradokse.), 

5. võidud on enamasti kellegi arvel. Seetõttu ei ole omavalitsuses st inimeste heaolule orienteeritud sfääris (eeskätt vaimuelus, sh hariduse, tervishoiu, kultuuri, teaduse jm baasilise tähendusega tegevuses) mõistlik orienteeruda elanikkonna ükskõik, millise ühe kategooria vajaduste ja huvide maksimaalsele rahuldamisele. Rahuldavaks osutuvad vaid kompromissid - sellised lahendused, milles kõik osapooled on millegi saamiseks sunnitud leppima vaid osaga sellest, mida nad algul soovisid.

Tagajärgi (ootustega vastuolus olevaid efekte) oleks vaja mitte ainult ette näha ja võtta nende ennetamiseks mõeldud meetmeid, vaid nad ka võimalikult varajases ilmnemise staadiumis so õigeaegselt ära tunda ja reageerida (reguleerida tegureid) selliselt, et õnnestuks käivitada ja tugevdada vastupidise, st soodsa toimega mehhanisme, mis oleksid varem-hiljem aluseks sellisele iseregulatsioonile, tänu millele kujuneksid ja aina tugevneksid

a) ühiskonna- ja kultuuriseostes tunnustatud tegevuse eeldused;

b) tagajärgede teket tõkestavad “barjäärid” ja “filtrid” ning saaks kompenseerida seda, mis abinõudest hoolimata ikkagi võib tekkida, levida, püsida ja “siirdeid” ajada.

Käsitlusloogika:

3 KÕIK, MILLEST SÕLTUB

1 NÄHTUS / PROTSESS (*koosseis *määratlus *struktuur *toimed *omadused *kvaliteet)

2 KÕIK, MIS SÕLTUB

Avaliku arvamuse tasemel on rohkesti selliseid mõttekonstruktsioone (stereotüüpe ja taotlusi, hoiakuid ja suhtumisi, unistusi ja foobiaid…), mis on kujunenud juhuslikult ja on sageli sisuliselt ekslikud ja seetõttu ka eksitavad, uinutavad, ängistavad vms. Paraku ei ole neist võimalik vabaneda üleöö, aga neid ei ole sobiv ka korrata ja lasta süveneda. Sellises suures süsteemis, nagu on inimene, perekond, ühiskond ja kultuur, on alati olnud, on ja jääb arvamuste ja hinnangute paljusus. Juba Vanas Roomas oli käibel ütlus: kui kuuled ühehäälsest otsusest, siis otsi despooti või petist; teine peab olema.

Inimestel on erinevad huvid ja hirmud, erinevad ideaalid ja aated, teadmised, oskused, kogemused. Erinev on ka inimeste iseloom ja temperament, kasvatus ning kohuse- ja vastutustunne.

Vajab lausa rõhutamist, et arvamuste mitmekesisus on suur väärtus (mitte pelgalt objektiivne paratamatus), mida oleks vaja igati hoida ja kaitsta. Tegelikult on võimalik hoida ja kaitsta inimesi, nende õigust avaldada oma arvamusi, seisukohti, taotlusi jms ning õigust nõuda, et neid ära kuulataks. Väga palju sõltub sellest, kas on ette nähtud teha vahet arvamuste, uskumuste ja teadmiste vahel ning kas võib (peab?) küsima, kes selle või teise teadmise tuvastas, mida keegi levitab ning soovitab arvestada ja millised argumendid on esitada arvamuste või uskumuste kinnituseks. Totalitaarsetes süsteemides kujuneb dominandiks hirm ja apaatia või fanaatiline soov tõestada oma ennastsalgavust ning pühendumust mingi idee või “juhi” järgimiseks ja nende hulka kuulumiseks, kes on usurpeerinud võimu ja rakendavad kõikmõeldavaid vahendeid nende inimeste eksproprieerimiseks, kellel on “jultumust” kahelda juhi ja tema valitud juhtkonna pädevuses ning õiguses teha kõike, mis neil juhtub pähe tulema.

Vaja oleks avastada võimalust mööda kõik, mis on (võib olla) arengu eelduseks ja kõik, mis raskendab arengut.

Arvestama peaks, et

a) subjekti areng on loomingu funktsioon,

b) loomingu eelduseks on valikuvabadus,

c) valikuvabaduse kasutamise esmaseks eelduseks on kord ja korraaustus ehk distsipliin ja

d)  arengut ei või taotleda inimeste tervise, looduse ja kultuuri arvel, elu ja elukeskkonna, au ja väärikuse minetamise, mineviku ja tuleviku seoste lõhkumise hinnaga.

Ükski abinõu (meede) ei too ühiskonnas (nagu ka perekonnas, kogukonnas) kaasa muutumist. Muutuse saavutamiseks ja kinnistamiseks on vaja muuta päris palju, visalt, järjekindlalt, süsteemselt, ehtsalt, mitte mängult…

Muutuse saavutamiseks oleks vaja välja mõelda ja rakendada selline abinõude (meetmete) süsteem, mis viiks sihile ja mille puhul oleks võimalik olla kindel, et muutus on omandanud pöördumatu iseloomu. Võib juhtuda, et muutusi on vaja teha selleks, et säilitada ja kindlustada juba kujunenud olukorda ning senisest paremini kaitsta võimalike ohtude eest seda, mida ei või muuta. Loomulik, et kavandamisel ja teostuses on oluline võtta arvesse aeg ja ruum, majanduslik ja sotsiaalne problemaatika, õiguslik, poliitiline, ideoloogiline, psühholoogiline, kultuuriline, organisatsiooniline, tehniline, energeetiline, tehnoloogiline, ökoloogiline jm muutmise ja muutumise olulised tegurid.

Juba vähemalt paar tuhat aastat tagasi oli (näiteks, Vanas Roomas) teada, et muutuse saavutamiseks ühiskonnas on vaja enam-vähem korraga (vastastikuses sõltuvuses) muuta vähemalt viit tegurit:

1. koosseisu,

2. struktuuri,

3. eesmärke,

4. tegutsemise põhimõtteid (printsiipe) ja

5. hindamise aluseid (kriteeriume).

Tänapäeval võiks lisada, et muuta oleks vaja ka infrastruktuuri ja sellest tulenevaid seoseid-sõltuvusi. Efektiivsus on just infrastruktuuri funktsioon (objektiivne kaassõltuvus).

Paradoksina paistab silma, et kui ülalnimetatud teguritest jääb kasvõi üks kahe silma vahele, siis ei ole eriti oluline, kui innukalt ja põhjalikult muudetakse ülejäänuid; nagunii saab vaid kisa-kära ja sooja, aga tulemusi sellise tegevusega ei kaasne (täpsemalt öeldes: efektid kujunevad näilisteks ja mõne aja pärast settib kõik jälle vanadesse rööbastesse tagasi).

Suurtes süsteemides muutuste saavutamiseks on kujunenud kiiresti kasvav teadusharu – innovaatika. Meie käsitluses koosneb innovaatiline protsess 10-st tsüklist.

Innovatsioonitsükkel:

Süsteem, mis ei rahulda

MUUTUSTSÜKKEL

ETTEVALMISTUStsükkel

MOTIVATSIOONItsükkel

PROJEKTEERIMIStsükkel

KATSETUStsükkel

ETTEVALMISTUStsükkel

KORREKTSIOONItsükkel

KONTROLLItsükkel

SETTEtsükkel

Võib juhtuda, et innovatsioon “jookseb kokku” ja kasutatud ressursid, sh inimeste usk, lootus, hea tahe ja aeg, lähevad raisku. Paar-kolm diletantlikult korraldatud innovatsiooni võivad lõhkuda usu ja usalduse pikaks ajaks ning tekitada apaatia, iroonilise hoiaku, või koguni rollikonflikti, indolentsuse, anoomia, võõrdumise ja võõrandumise. Seetõttu on vaja programmide ja projektide ettevalmistusse ja teostusse suhtuda mitmekordselt suurema tähelepanuga, kui nö tavalisse asjaajamisse.

Regulatsioonisüsteem:

SÜSTEEM

Vastuolu

Üldtugevdav regulatsioon

ÄRATUSMEHHANISM

Võimendusmehhanism

Toimemehhanism / Regulatsioonimehhanism / Päästikmehhanism

Tõkestusmehhanism

Kompensatsioonimehhanism

Ühte tuleb tahes-tahtmata tõdeda: nüüd on saabunud selline aeg, kus lootused muutuste ja arengu saavutamiseks peavad olema seotud projektide ja programmidega. Võib juhtuda, et neid

1. ei osata teha, aga vähesed tihkavad seda tunnistada. Eriti ei taheta valjusti ja avalikult välja öelda, et tegemist on viletsa ettevalmistuse, saamatuse, hoolimatusega… Tavaliselt võetakse end ringkaitsesse ja hoolitsetakse kõigi eest. Tähtis on, et mitte keegi ei jääks rataste ega kodarate vahele ja ei hakkaks kuskil avameelitsema.

Sellise käitumisega kaasneb korrumpeerumine;

2. ei taheta teha, sest mõnel inimesel lihtsalt ei tõuse ei käsi ega jalg selleks, et kuskilt almust paluda. Eestis on palju inimesi, kelle kasvatus ja kombed ei võimalda osa võtta sellistest tegevustest, milles võib nii nende väärikus kui ka au, eneseusk ja -usaldus kaduma minna.

Võib juhtuda, et projektide ja programmide kirjutamisest kõrvale hoidmise põhjuseks on ausus ja asjatundlikkus.

3. Mõned inimesed ei nõustu mittesüsteemseid, pigem rituaalseteks mängudeks, kui arengu eelduste korrastamiseks mõeldud tekste tegema. Nad on võtnud omale pähe, et kui tõsiselt võetavat programmi ega projekti teha ei saa, siis nad ei pea võimalikuks üldse osaleda. Midagi sellist nad tegema ei hakka, mille pärast peaks hiljem piinlikkust tundma.

Seetõttu on need inimesed, kes grante välja kuulutavad, programmide ja projektide koostamises osalema kutsuvad ning nii taotlustele kui ka tegevusele ja tulemustele hinnanguid annavad, kohustatud omandama selleks tegevuseks vajaliku ettevalmistuse.

Profaanid ja diletandid, kes tunnevad heameelt oma võimust, on ennast ja tähtsust täis, upsakad ja pigem ahned kui lahked ja abivalmid, ei saa ega taha ei riiklikul, ametkondlikul ega omavalitsuslikul tasandil asjatundjatega suhelda. Mõned Eesti inimesed ei ole soostunud sellistega suhtlema varem, ei soostu nüüd ja võib olla päris kindel, et ei soostu ennast kerjamise ning lömitamisega alandama ka tulevikus. Omaette küsimus on see, kas ja kuidas oleks võimalik selliseid hoiakuid muuta. Rumal oleks väärastunud arusaamadega inimesi mitte märgata ja veel rumalam oleks ignoreerida nende poolt tekitatavat otsest ja kaudset kahju.

Paljud on veendunud, et Eesti edu eelduseks peaks olema asjatundlikkus, töökus, visadus, järjekindlus, usalduslik koostöö, mis tugineb aadetele ja ideaalidele, kultuurist tulenevatele väärtustele ja normidele, müütidele ja tabudele, mitte kellegi suvast sõltuvale “abile”.

Järgnevalt üritatakse käsitleda projektide ja programmide koostamist kui arengu üht eeldust, kui ressursside otstarbeka kasutamise meetodit, kui efektiivse tegutsemise teed jms.

5. Vaatepunkte programmi ja projekti nägemiseks.

Mille poolest programm ja projekt erinevad?

Programm on mudel ehk teooria sihtide seadmiseks ja sihil püsimiseks, aadete ja ideaalide sõnastamiseks, strateegia loomiseks.

Projekt on mudel ehk teooria eesmärkide seadmiseks ja vahendite valimiseks, printsiipide süsteemi loomiseks, tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks . Projektis sõnastatakse taktika strateegias seatud sihil püsimiseks ja konkreetsete vahe-eesmärkide saavutamiseks.

Mõlemad, nii programm kui ka projekt on

a) tekstid ehk mõttekonstruktsioonid, aga ka

b) sisuliselt ning vormiliselt, st ajaliselt ja ruumiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt, õiguslikult ja poliitiliselt, kultuuriliselt ja ideoloogiliselt, ökoloogiliselt, tehnoloogiliselt, tehniliselt, energeetiliselt jm mõttes põhjendatud kujul ja järjestuses olevate sündmuste järjepidev jada, so sihi- ja eesmärgipärane praktika

o tuleviku kujundamiseks (mingite eesmärkide saavutamiseks, ülesannete, kohustuste ja lubaduste täitmiseks…),

o kultuuri- ja ühiskonnaseoste süsteemi kujundamiseks,

o koostööks vajaliku terminoloogilise ja kontseptuaalse aluse täpsustamiseks

o oluliste väärtuste hoidmiseks ja kõlbmatuks vananenud arusaamadest, tõekspidamistest, eesmärkidest, meetoditest, printsiipidest jms vabanemiseks,

o elukeskkonna ja elamise teiste eelduste täiustamiseks,

o iseseisva tegutsemise (otsustamise-teostamise-hindamise ja vastutamise) toetamiseks,

o kodanikupositsiooni fikseerimiseks ja kindlustamiseks, 

o ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste vastavuse täpsustamiseks,

o kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemide korrastamiseks, inimeste informeeritud ja arvestatud oleku ning sellest johtuva turvalisuse tagamiseks.

Projektid on mõttetud ilma programmita, nagu ka programm on mõttetu ilma projektideta.

Projekt on lisaks otsestele taotlustele ka mudel ehk teooria kaudsete, sageli tegijate tahtest sõltumatute (objektiivsete) tulemuste saamiseks, sh osalejate potentsiaali kujundamiseks. Nn kõrvalproduktid ei pruugi olla vähem väärtuslikud, kui nn põhiproduktid. Kaasneda võib, näiteks, arusaam

a) inimeste käsitlemiseks üheaegselt nii ühiskonna liikmetena kui ka kultuuri esindajatena, isiksustena, kes peaksid olema subjektid, rollide kogumina, kelle staatus peaks olema küllalt kõrge selleks, et olla õnnelik;

b) inimesest kui eesmärgist või kui vahendist mistahes eesmärkide saavutamiseks;

c) inimese eesmärkide ja vahendite (kui süsteemide) eristamiseks ja koos käsitlemiseks;

d) inimese õiguste ja kohustuste, ülesannete ja eesmärkide, otsuste avalike ja varjatud toimete e funktsioonide (sh aktiivsuse ja vastutustunde) seostest;

e) printsiipide ja kriteeriumite süsteemi (taksonoomiate) loomiseks, evitamiseks, põhjendamiseks, kinnistamiseks;

f) subjekti(-de) kujundamiseks ja seostamiseks objektidega,

g) personali füüsilise ja vaimse, intellektuaalse ja emotsionaalse, kõlbelise ja sotsiaalse… potentsiaali kontrollimiseks ja vormimiseks;

h) otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse tegurite eristamiseks ja arvestamiseks nii omaette kui ka vastastikuses seoses ja sõltuvuses;

i) regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamiseks ja koos käsitlemiseks;

j) üksiku, erilise ja üldise eristamiseks ja koos käsitlemiseks;

k) olemusliku ja nähtumusliku eristamiseks ja koos käsitlemiseks,

l) funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegurite eristamiseks ning koos käsitlemiseks;

m) võõrdumisest ja võõrandumisest, nende eeldustest, kujunemise teguritest ja tagajärgedest sotsiaalse regulatsiooni eri tasanditel;

n) sellest, mis on abi ja mis on “abi”, mis on teene ja “karuteene”,

o) jms

Aega on vaja leida selleks, et läbi arutada ja sõnastada vähemalt järgmised arusaamad.

Millest koosnevad (peaksid koosnema) programm ja projekt kui tekstid ja kui tegevussüsteemid?

Milline on (peaks olema) programmi ja projekti struktuur?

Milline on programmi ja projekti kui protsesside struktuur?

Millistel eeldustel on võimalik programme ja projekte koostada?

Millistel eeldustel on mõtet asuda programmi ja/või projekti koostama?

Kuidas programm/projekt kujuneb (genees; ajalises järgnevuses olevate ning võimalikult igakülgselt ja loogiliselt põhjendatud sündmuste järjepidev jada)?

Must-valgel peaks olema kirja pandud,

a) millest sõltub programm (sh programmi loomine) ja projekt (sh projekti loomine);

b) mis sõltub programmist ja mis sõltub projektist (sh programmi koostamise ja realiseerimise igast etapist)?

Enne programmi heaks kiitmist peaks olema läbi mõeldud ja arutatud (heal juhul saavutatud konsensus), kuidas, milliste kriteeriumite alusel, millal ja milliste meetoditega saaks ja oleks vaja hinnata programmi kui

- dokumendi,

- protsesside süsteemi ja

- eesmärgipärase tegutsemise tulemuse kvaliteeti?

Selleks, et öelda midagi programmi kvaliteedi kohta, tuleb leida programmi kui dokumendi ja kui innovaatilise praktika võimalikult kõik olulised omadused?

Seejärel tuleks soostuda, et kvaliteet on hinnang, mis sõltub eeskätt inimestest, kes hindavad, kes seavad kriteeriume, selgitavad vajadusi, valivad meetodeid ja muutuvad seejuures ise koos aja ja teiste inimestega. See, mis elanikkonna ühele kategooriale meeldib, ei pruugi teisele üldse meeldida; see mis täna meeldib, ei pruugi ülehomme üldse meeldida…

Kvaliteedi hindamisel on vaja võtta arvesse vähemalt viiest vaatepunktist laekunud teavet. Vaja on vaadata, mil määral hindamise objekt (programm, projekt või nende osad ja toimed)

- rahuldab tarbija vajadusi,

- vastab standarditele,

- vastab kultuuris ja ühiskonnas kujunenud stereotüüpidele,

- vastab ideaalidele,

- vastab tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.  

Diskusiooniks on küsimusi palju:

- Kuidas programm funktsioneerib ja muutub (st milline on programmi dünaamika)?

- Kuidas saaks tuvastada programmi funktsioonid ja aimata nende tagant ka programmi olemust?

 

- millised ohud varitsevad programmi koostamise igas etapis,

- mis võib juhtuda programmikohases tegevuses, st programmi

 loomisel,

 esitamisel,

 arutamisel ja/või heaks kiitmisel,

 “ellu viimisel”,

 hinnangute andmisel,

 järelduste tegemisel,

 ettepanekute loomisel ja

 soovituste tuletamisel)?

Seda kõike ei ole võimalik kuskilt sisse osta või teiste pealt vaadata; see kõik on vaja luua. oma peaga, koostöös

6. Etapid

1. Olude, olukorra ja situatsiooni kirjeldus, võrdlus vajadustega ning mujal kujunenud olude, olukorra ja situatsiooniga.

2. Muutumise tendentside ja intensiivsuse kirjeldus.

3. Idee leidmine või loomine.

4. Programmi teksti koostamine, aprobeerimine, vormistamine.

5. Programmi esitamine ja sellega seotud riskid.

6. Programmi läbivaatamine (hindamine, heaks kiitmine või tagasi lükkamine).

7. Programmi teostus (eelfaasis, algfaasis, põhifaasis, lõppfaasis, järelfaasis).

8. Aruandlus.

7. Eeldused

Programm ja selle järgi tegutsemise projektid võivad olla päris head, ent üpris palju sõltub ka sellest,

o kas personalilt on organisatsioonis nõutud ainult ladusa jutu ajamist, ainult pabereid, ainult tegevust (ilma selgituste ja põhjendusteta), ainult tulemusi mingiteks tähtaegadeks või neid kõiki koos;

o kas lubatakse jutustada, mida on keegi teinud, või palutakse rääkida, mida on keegi saavutanud;

o kas arvamusi ja uskumusi võib esitada teadmiste pähe;

o kas andmete usaldatavuse eest nõutakse personaalset vastutamist;

o kas kogu tegutsemise vaimne alus, sh aated ja ideaalid, müüdid ja tabu, väärtuste ja normide süsteem on selgeks mõeldud, sõnastatud ja omaks võetud;

o kas inimesed peavad ennast ja üksteist subjektideks, kellel on mitte ainult põhimõtteliselt vaid ka igal eluhetkel teiste inimestega võrdsed õigused mõelda ja öelda oma mõtteid ning toimida oma parima äratundmise järgi (kahjustamata seejuures teiste inimeste samasugust õigust) või peetakse endast “madalamal” olevaid inimesi manipuleerimise objektideks;

o kas valitseb heatahtlik, aus, soe ja südamlik meeleolu, või domineerib tigedus, kadedus, valetamine, kahtlustamine, õelutsemine, laimamine, süüdistamine, salatsemine vms; 

o kas üldinimlikust kultuurist, rahvuskultuurist ja omakultuurist johtuv iseregulatsioon toimib enesestmõistetavana;

o kas on lubatud mõelda, tunda ja teha kõike, mis ei ole keelatud või on keelatud kõik, mis ei ole lubatud.

 

Kas on nõutud

• programmilist arutlust probleemi kohta koos analüüsi, sünteesi ja tegevuskavaga, milles on fikseeritud lähteolud, olukord, situatsioon ja selle põhjused;

• arusaamist muutumise tendentsidest ja intensiivsusest, nende põhjustest ja võimalikest tagajärgedest;

• prognoose ja vajalike abinõude kava võimalike ohtude ennetamiseks;

• mudelit eesmärkide, kohustuste, programmiliste ülesannete ja valimislubaduste kohta (kas Sa nõuad, et need mudelid on Sinu kabinetti või linnavalitsuse istungitesaali tulekul kindlasti kaasas);

• selgelt fikseeritud teadmist tegutsemise põhimõtete kohta;

• kinnitust, et ülesanded, kohustused ja lubadused on reaalselt täidetavad, et eesmärkide saavutamine on tagatud, et on kõik vajalikud ressursid ja tingimused ressursside otstarbekaks kasutamiseks, sh õigused sihipäraseks tegutsemiseks on olemas (või käib võitlus nende saavutamiseks);

• inimeste, nende tegevuse, tulemuste ja võimalike tagajärgede hindamise alused (kriteeriumid) oleksid must-valgel fikseeritud ja meelevaldseid hinnanguid ei antaks ei inimestele, ei nende tegevusele ega tulemustele-tagajärgedele;

• alati prognoose ja kava (abinõude süsteemi koos vastutuse ja võimaliku lisaeelarvega) võimalike negatiivsete kõrvaltoimete vältimiseks ja/või kompenseerimiseks;

• iga ettepaneku, projekti või programmi juurde ekspertide poolt üle vaadatud ja viseeritud eelarvet ja teavet finantseerimise allikate kohta;

• selgelt sõnastatud seisukohta võimalike sanktsioonide rakendamiseks hooletuse ja saamatuse korral;

• kava aruandluseks (millal, kelle ees, mille kohta, millises vormis jne);

• seisukohta võimaliku premeerimise kohta eneseületamise ja silmapaistvalt heade tulemuste saavutamise korral;

• iseseisvat mõtlemist, põhjendusi ja argumente, fakte ja teadmisi, või on võimalik asendada teadmised arvamuste ja uskumustega;

• süsteemsust ja komplekssust igas analüüsis ja sünteesis, igas ettepanekus ja soovituses...;

• oleviku, mineviku ja tuleviku seostamist;

• strateegilise planeerimise (programmide) kõrvale ka taktikalisi plaane (projekte);

• jms

 

Palju sõltub ka sellest, kas maavanem, linnapea, vallavanem või muud ametnikud nõuavad, et kolleegid fikseeriksid (kõigi oluliste karakteristikute ühtsuses), milline on praegune olukord (ka olud ja situatsioon), milline see oli mõni aeg tagasi, milline peaks olema praegu ning lähemas ja kaugemas tulevikus. Sellise analüüsi juurest viib otsetee funktsionaalsete ja kausaalsete seoste (põhjuste) avastamise juurde.

Väga oluline on üldine meeleolu ja hoiak üksteise suhtes, koostöövaim ja vastastikuse rikastamise ning täiendamise printsiibi rakendus.

Oluline on õigus avaldada eriarvamust. Oleks kena, kui eesistujad just selle eest ka kiidaksid. Hirm teatavasti pärsib ajukoore funktsioneerimist...

 

Kirjutan sellest kindla sihiga. Kui linnavalitsus peab teenima linnarahvast ja vallavalitsus valla elanikkonda, looma kõik vajalikud eeldused linna/valla kui suure süsteemi normaalseks funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks, siis on vaja igal saadikul ja kõigil ametnikel pürgida professionaalsuse poole. Siis tuleb töö ja looming siduda õpingute ja uuringutega. Kuidagi väga ettevaatlikus toonis võiks magistri- ja doktoriõppesse viiva ukse kõigile lahti paotada, aga sisse lastakse sealt siiski üksnes neid, kes

• täidavad oma ülesandeid kvaliteetselt,

• seavad eesmärke, millega kujunevad arengutrendid,

• loovad endale kolleegidele eeldusi ulatusliku edu saavutamiseks,

• võtavad julgelt riske, ei lükka otsustamist edasi, tagasi või teiste kaela...

• täiendavad end järjekindlalt ja sihipäraselt,

• osalevad aktiivselt ühiskonna- ja kultuurielus,

• valmistavad ette noori kolleege tegutsemiseks enda asemel siis, kui juhtkonnal avaneb võimalus edutamiseks.

Ajapuudus on enamasti ebakompetentsuse tagajärg. Sestap tuleks järjekindlalt rõhutada, et aeg on edu saavutamise tähtis eeldus, et aega on vaja kavandada, hoida ja otstarbekalt kasutada. Kiita oleks vaja kõiki, kes esinevad lühidalt, täpselt, konstruktiivselt.

Kõik, mida on võimalik kirjalikult saata enne nõupidamist kõigile osalejatele, tuleb tegelikult saata (koos argumentide, alternatiivide ja kalkulatsioonide, finantseerimise allikate jms).

8. Mõni rida sihtrühmadest.

Arvan, et I rühmaks peaks olema tippjuht (maavanem, linnapea, vallavanem volikogude/nõukogude esimehed) ja mõned isikud, keda nad ise tahavad juurde kutsuda;

II rühm peaks olema linna/valla valitsuse juhtkond ja volikogu. (Tallinn ja teised suuremad linnad on erandlikud.);

III rühm: keskastme juhtkond;

IV rühm: isikud, kelle põhiülesandeks on personalitöö, sh koolitus, akrediteerimine, atesteerimine, ametissevõtmine, edutamine, tagandamine...;

V rühm: isikud, programmide ja/või projektide tegevjuhid;

VI rühm: isikud, kes kirjutavad magistri- või doktoriuuringut, koostavad arengukavasid, innovaatilisi programme, programmilisi artikleid, ülevaateid, reklaami jms.

Kui kellelgi tekib soov oma meeskonda koolitada, siis õppeprogrammi (sisu, vormi, järjekorra, mahu, aja, koha, kestvuse jms) üle arutamiseks ja otsustamiseks oleks ilmselt vaja kokku saada, ehkki on võimalik palju asju ka e-kirjadega korda ajada.

Arvestada oleks vaja, et

- volikogu liikmeid (saadikuid) või linna/vallavalitsuse ametnikke omaette (eraldi) ei ole mõislik kursustele kutsuda. Õpe peaks toimuma koos, sest muidu süveneb niigi suur rivaalitsemine ja üksteisele koha kätte näitamise soov.

Õppe eelduseks on analüütiline töö, mis võimaldab fikseerida probleemid, nende tekke, püsimise, süvenemise ja/või laienemise tagamaad.

9. Koolitus

Koolituse maht, temaatika, metoodika, iga õppuse kestvus jpm sõltub taotlusest, õppurite eelnevast ettevalmistusest, sh kogemusest, reaalsest vastutusastmest, juhtkonna hoiakutest jpm.

Koolituses osalemise eelduseks on

 vajadus olla asjatundlik (Kõik osalejad saavad sissejuhatuseks sõna selleks, et a)esitada oma vastutusvaldkonna mudel ja põgus ülevaade praegusest olukorrast ja problemaatikast ning b) esitada põgus ülevaade oma hoolde usaldatud juhtimise, haldamise, valdamise ning sidustamise objektide ja probleemide kohta,

 selgelt fikseeritud ja kooskõlastatud seos õiguste, kohustuste ja vastutuse vahel,

 ametialane dokumentatsioon (ametijuhendid, tööjaotusmaatriks, admin. seoste skeem(-id), põhimäärus(-ed), põhiprotsessi määratlus, abiprotsesside, täiendprotsesside kõrvalprotsesside jt loend),

 kohustus seostada erialane, kutsaalane ja ametialane ettevalmistus,

 mudelid kõigi käsitletavate nähtuste ja protsesside kohta.

Vajalik on

 igaühe õigus avaldada oma seisukohti koos kohustusega neid põhjendada,

 orientatsioon tulemustele ja potentsiaali kasvule,

 suhtlemine üksteisega, mitte kohtlemine,

 terminoloogiline ja kontseptuaalne selgus.

NB! Kursustel osalemiseks on vaja esitada essee läinud aasta jooksul saavutatu ja eeloleval aastal eesmärgiks seatu kohta.

10. Sissejuhatav kursus ametialase miinimumi omandamiseks:

- Esimene õpe peaks üldjuhul toimuma teemal INIMENE; (Pealkirjaga: “Kaheksa vaatepunkti inimese nägemiseks.”).

- Teine õpe: INIMSUHTED JA SUHTLEMINE mitmetes inimkooslustes (gruppides, rühmades, sh perekonnas, organisatsioonides jt üksustes).

- Kolmas õpe: OBJEKT ja tema tähelepanu OBJEKTID

 Mõõtmise subjekt ja objekt; mõõtmise teised eeldused.

 Juhtimise subjekt ja objekt; juhtimise teised eeldused.

 Valitsemise subjekt ja objekt; valitsemise teised eeldused.

 Haldamise subjekt ja objekt; haldamise teised eeldused.

 Sidustamise subjekt ja objekt; sidustamise teised eeldused.

 

- Neljas õpe: LINN/VALD KUI…

 territoorium,

 elukoht,

 majandusruum,

 kultuuriruum,

 kommunikatsiooniruum,

 integratsiooniruum.

 suhtlemise ja kohtlemise keskkond,

 jms . Selgeks (selgemaks) peaks saama linna/valla karakteristikud igas olulises tähenduses, nende nähtumuslik ja olemuslik analüüs.

- Viies õpe: TEGEVUSSÜSTEEM

 Tunnetamine,

 Loomine,

 Õppimine,

 Matkimine,

 Uurimine,

 Mängimine,

 Mediteerimine,

                    

 - Kuues õpe: EESMÄRK ja VAHEND.

Eesmärk, kui…

 kulutamine, vältimine või kokkuhoid,

 tegevus,

 tulemus,

 protsess ja

 seisund (olek).

Eesmärk ja vahend kui süsteemid.

- Seitsmes õpe: EESMÄRGISTATUD PROTSESSID.

 Juhtimine ja täitmine,

 valitsemine ja allumine,

 haldamine ja hooldamine,

 valdamine ja kasutamine,

 sidustamine ja koostöö.

- Kaheksas õpe: ROBLEEMID, NENDE PÕHJUSTE AVASTAMINE JA VÄHENDAMINE (KÕRVALDAMINE).

 Protsesside, nähtuste ja asjade käsitlemine probleemina.

 Teooriad probleemi sõnastamiseks.

 Teooriad uurimise aine fikseerimiseks.

 Probleemide käsitlemise metodoloogilised lähtekohad.

 Klassifitseerimine.

 Defineerimine ja operatsionaalne määratlemine.

 Analüüsi meetodid.

 Mõõtmine ja hindamine.

 Kriteeriumid andmete usaldusväärsuse hindamiseks.

- Üheksas õpe: METODOLOOGILISED PRINTSIIBID.

 Dünaamika ja staatika eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Üldise, erilise ja üksiku eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Süsteemsuse ja komplekssuse eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Mineviku, oleviku ja tuleviku eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Funktsioneerimise, muutumise ja arengu eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Materiaalse (ainelise), mittemateriaalse (vaimse, psüühilise ja sotsiaalse) ja virtuaalse keskkonna eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Ühiskonna- ja kultuuriseoste eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Olemusliku ja nähtumusliku analüüsi eristamise ja koos käsitlemise pr.

 Efektiivsuse, otstarbekuse ja intensiivsuse eristamise ja koos käsitlemise pr.

- Kümnes õpe: INNOVAATILINE PROTSESS. INNOVATSIOONISTRATEEGIA.

 Eeltsükkel.

 Uurimistsükkel.

 Projekteerimistsükkel.

 Katsetustsükkel.

 Motivatsioonitsükkel.

 Ettevalmistustsükkel.

 Muutmistsükkel.

 Settetsükkel.

 Kontrollitsükkel.

 Korrektsioonitsükkel

- Üheteistkümnes õpe: OTSUSTAMINE JA OTSUS.

Konverents “PROGRAMMID JA PROJEKTID FUNKTSIONEERIVA, MUUTUVA JA ARENEVA LINNA/VALLA/ORGANISATSIOONI KUJUNDAMISEKS“ (STRATEEGILINE JA TAKTIKALINE PLANEERIMINE).

Õppe eri etappide elavdamiseks ja sidumiseks igapäevase praktikaga on soovitav korraldada DISPUUTE ja DISKUSIOONE (Mõlema korraldamiseks oleks vaja varuda ca 4 tundi.)

Soovitav oleks korraldada vähemalt üks OTSINGUMÄNG (kestab kolm öö-päeva).

Korraldada võib AJURÜNNAKUID (kestab 4 tundi) ja rakendada teisi osalejate aktiivsust ja julgust suurendavaid meetodeid.

-----------------------------------------------------

Neid, kes on harjunud läbi saama tugevate tuttavate, erakondliku kuuluvuse jms varal ja ei ole pidanud mitte kunagi midagi kuskil selgeks õppima, võib see metoodiline kiri endast välja viia. Jah, selleks on põhjust küllaga.

Olukord on muutunud ja muutub aina kiiremini. Need rahvad, kes ei ole suutnud oma haridussüsteemi kaasaja vajadustele kohandada ning ei ole olnud võimelised nõudma ametnikelt ja saadikutelt professionaalset ettevalmistust, on kas juba ajaloo prügikastis või selle serval.

Valikut ei ole!

Intellektuaalsed väärtused on infoajastu põhiliseks liikumapanevaks jõuks ja arengu pandiks.

Tuleb õppida süsteemselt mõtlema ja tegutsema või leida endale selline ametikoht, kus ei ole vaja rahva ja riigi tuleviku eest vastutada ja ei ole vaja asjatundlik olla.

Programmi- ja projektipõhise juhtimise alused on vaja omandada ja oma igapäevane tegevus vastavalt ringi seadistada.

Kursustel on vaja omandada tase, mis lubaks sedasama edasi õpetada.