EESTI DEMOKRAATLIK LIIKUMINE JA EESTI RAHVUSRINNE
Dokumenteeritud tagasivaade
Mait Raun
ilm: Akadeemia, 2002, nr 6, 7
Kohtuprotsessil Eesti NSV Ülemnõukogus, mis toimus 20.-31. oktoobril 1975, mõisteti ENSV KrK § 68 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel Kalju Mätik ja Sergei Soldatov kuueks aastaks, Mati Kiirend ja Artem Juskevitš viieks aastaks vangi. Arvo Varato, kes kahetses süüd, sai kolm aastat tingimisi. Mordva ANSV ja Permi oblasti poliitvangide laagritesse saadetud süüdimõistetute näol oli tegemist N Liidu režiimi vastastega, kes tegutsesid aastail 1969-1974 põrandaalustes rühmitustes Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine, Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. Juhtumit tuntakse "demokraatide protsessi" nime all.
Uurimise ulatuslikkust näitab asjaolu, et selle käigus toodi Eesti KGBle appi julgeolekuohvitsere üle N Liidu ning lõpuks kogunes kohtuniku lauale kuuskümmend köidet toimikuid. Alates 13. detsembrist 1974 kuulas KGB üle paarsada inimest ja teostas neist umbes neljakümne juures läbiotsimisi. Demokraatide süüasja kasutati selleks, et suruda Eestis maha vähimgi vastupanu. Režiim tegi hoiatusrünnakuid igasse kahtlasevõitu suunda. Rapiti baptiste, joogaharrastajaid, UFO-uurijaid, filmi- ja raamatusõpru, kunstnikke, muusikuid. Tunne Kelam vallandati ENE toimetusest, Helju Tauk konservatooriumist, Oleg Tjutrjumov sümfooniaorkestrist, Malle Kiirend kirjastusest "Valgus", Linda Jürimäe TPedI fotolaboratooriumist, Erik Udam metsainstituudist, Jüri Lina sai artiklite avaldamiskeelu, Jaanus Paal eksmatrikuleeriti teistkordselt ülikoolist, Ülo Vooglaid, Pikkar Joandi ja Paul Mõtsküla heideti välja NLKPst, likvideeriti Tartu ülikooli sotsioloogialaboratoorium jne. Johannes Hindi traktaat "Mõningate XX sajandi inimeste tragöödia" käivitas aastaid hiljem veel ühe traagilise kohtufarsi.
Allikmaterjalid
NLDL-i, EDL-i ja ERR-i tegevuse kohta sisaldub trükisõnas suhteliselt vähe informatsiooni.
L. Aleksejeva poolt 1984. aastal välja antud N Liidu režiimivastaseid suunitlusi käsitlevas monograafias[1] on EDL-ile ja ERR-ile pühendatud kokku kümmekond rida. Rõhutatakse, et suure mitte-eestlaste osaluse tõttu ei olnud neis organisatsioonides esiplaanil mitte rahvuslik idee, vaid demokraatia. Tegevuse kirjeldamisel jäetakse kõrvale nii nende ideestiku analüüs kui ka peamised aktsioonid, piirdudes nelja põrandaluse ajakirja (“Demokrat”, “Lutš Svobodõ”, “Eesti Rahvuslik Hääl” ja “Eesti Demokraat”) väljaandmise mainimisega. Monograafia püüab hõlmata kogu N Liidu terrotooriumil toimunud vastupanuliikumist, ent vaatab seda autori eluloolisest taustast kammitsetuna suuresti Moskva dissidentliku inimõigusliikumise prisma kaudu.[2] Autori meelevaldset suhtumist ainesesse näitab seegi, et Eesti-kesksetest rühmitustest suhteliselt mõjukam NLDL, mis suunas teraviku otse N Liidu kui terviku kukutamisele ja oli Moskva inimõiguslastele pinnuks silmas, vaikitakse selles raamatus täielikult maha.
Pärast N Liidu lagunemist on suhtumine muutunud. 1997. aastal avaldatud pealt tuhandeleheküljelises suuralbumis “Sajandi samizdat”[3] on ühe auväärsema koha samizdati klassikas omandanud NLDL-i ideoloogi S. Soldatovi varjunime Volnõi all ajakirjas “Lutš Svobodõ” ilmunud artikkel. Tõsi, pseudonüümi ei ole suudetud avada.[4]
Vene keeles on ilmunud veel S. Soldatovi mälestusteos "Taassünni põuavälgud",[5] milles kirjeldatakse Tallinna demokraatide tegevust võrdlemisi põhjalikult, ent tehakse seda autorikeskselt ja väljaandmise aastat (1984) arvestades ilmselt vältimatus konspiratiivses sõnastuses, nii et loetu mõistmine eeldab demokraatide tegevuse eelnevat põhjalikku tundmist. Hoopis lugejasõbralikumad on sama autori eestikeelsed tekstid, meenutuskild lähimast võitluskaaslasest NLDL-i päevilt “Artem Juskevitš”[6] ning lühiülevaade EDL-i tugigruppidest ja A. Juskevitši grupi tegevusest[7], mis paraku kannatavad teise puuduse all: nad lahknevad omavahel nii tonaalsuselt – esimene on ülistav, teine hukkamõistev – kui osaliselt ka faktidelt, alates juba sellest, mismoodi võitluskaaslased teineteisega tutvusid.
Ainus süstemaatilisusele pretendeeriv käsitlus Tallinna dissidentide tegevuse kohta on V. Niitsoo raamatu "Vastupanu 1955-1985" (Tartu, 1997) alapeatükk "Demokraatlikud liikumised".[8] Raamatus esitatud järjekorras leiduvad seal järgmised seigad ja sündmused: NLDL-i asutamine S. Soldatovi poolt; 1960. aastate keskel tegutsenud Demokraatlik grupp, mis oli NLDL-i eellane; läkitus “Loota või tegutseda”, autoriks Eesti tehnilise intelligentsi esindajad; NLDL-i programm, taktikalised alused ja häälekandja “Demokrat”; NLDL-i vaikne hinguseleminek Moskva dissidentide kriitika tõttu aastal 1970; Eesti-keskse ERR-i loomine augustis 1970 ja rühmituse programm; kuus numbrit ajakirja Eesti Rahvuslik Hääl”; EDL-i loomine aastal 1972; EDL-i programmi koostamine NLDL-i programmi otsesel eeskujul; samizdat-kirjanduse levitamine Tallinna ja Tartu haritlaste ja üliõpilaste seas; sidemed Tartu ülikooli sotsioloogialaboratooriumiga ja Tartu almanahhiliikumisega; 1972. aasta sügisel “ERR-i ja EDL-i tegevusest kõrvale tõmbunud”[9] S. Soldatovi initsiatiivil ja Tunne Kelami teostuses memorandumi koostamine ÜRO-le, mis “allkirjastati ERR-i ja EDL-i poolt”[10]; kriminaalasja algatamine demokraatide vastu novembris 1974; A. Juskevitši, M. Kiirendi, K. Mätiku ja A. Varato arreteerimine 13. detsembril 1974, S. Soldatovi arreteerimine 4. jaanuaril 1975; repressioonid 1975; ERR-i ja EDL-i vabadussejäänud liikmete apell ÜRO peasekretäri poole ja paar kirja 1975-1976; BATUN-i moodustamine ÜRO-memorandumi mõjul.
Hilisem uurimistöö on avastanud loetelu pea iga semikooloni vahelt mõne ebatäpsuse. Allikmaterjalide vähesust ja spetsiifilisust (KGB “paraadandmed”) arvestades ei ole siiski põhjust teha V. Niitsoole etteheiteid, tema väitekiri käis lähiaja vastupanu uurimise valdkonnas teerajaja rasket rada ja täitis oma ülesande hästi. Ka käesolev artikkel ei suuda anda Tallinna demokraatide tegevusest veatut pilti, mitmed episoodid vajavad tunduvalt sügavamat uurimist. Eriti puudulikud on andmed ÜRO Peaassambleele saadetud ning rahvusvahelist tähelepanu pälvinud memorandumi koostamise ja toimetamise asjaolude kohta.
Seda väärtuslikum on V. Niitsoo tähelepanujuhtimine tõigale, et Eestis tegutsenud N Liidu kommunistliku režiimi vastaseid ei saa pidada dissidentideks.[11] Tõsi küll, tema põhjendus, et neil ei olnud dissidendi mõistele vastavat ühiskondlikku positsiooni ega haridust, on madala lennuga ning vaevalt õnnestunum arutlusele tõuke andnud koguteose “Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani” põhjendusest, et pole võimalik olla dissident (erimeelne), kui sinu vaateid jagab enamik rahvast.[12] Nõustudes Tallinna demokraatide ja muude Eesti režiimivastaste eristamisega dissidentidest, võib erinevust näha eelkõige selles, et sellal kui dissidendid nõudsid avalike samizdat-artiklite ja protestikirjade podpissantidena[13] sotsialistliku seaduslikkuse tagamist, eriti N Liidu konstitutsiooni inimõigusi garanteerivate sätete senisest täpsemat järgimist režiimi poolt, pidades oma tegevust sotsialismi päästmiseks, siis Eesti vastupanuliikumisel puudus illusioon kommunistliku režiimi kõlblikkusest ning oldi täielikult orienteeritud vaid režiimi kukutamisele ja Eesti iseseisvuse taastamisele.
Subjektiivsest vaatenurgast valgustab mõningaid Eesti demokraatide tegevuse tahke liikumisega lähedalt seotud T. Kelam oma isikuintervjuus U. Otile,[14] mis keskendub peamiselt ÜRO-le saadetud memorandumi koostamisele ja arvatavalt küsitleja isikust tulenevalt kaldub liialdustesse. Tasakaalustatumalt ja mõtestatumalt käsitleb T. Kelam sama teemat ERSP kümnenda aastapäeva konverentsi ettekandes.[15]
Siinseal leidub veelgi pudemeid asjaosaliste sulest. Vabadusvõitleja Erik Udami mälestusele pühendatud koguteoses puudutavad Tallinna demokraatide teemat nii otsesed asjaosalised M. Kiirend ja K. Mätik kui ka riivamisi veel seitse autorit: Jaanus Paal ja Endel Ratas kumbki ühe pika episoodi näol, Jaak Pihlau kolmes lõigus, Heiki Ahonen, Lagle Parek, Eve Pärnaste ja Enn Tarto igaüks ühes lõigus.[16] Seda, et E. Udam oli Tallinna demokraatide ja Tartu vastupanugrupi sidepidaja, ei maini aga ükski neist. Ajakiri “Tuna” on avaldanud M. Kiirendi mälestuskillu A. Juskevitšist ja EDL-i programmdokumentide koostamisest,[17] ERSP konverentsi kogumik K. Mätiku meenutuse ÜRO-memorandumiga seonduvast.[18]
Praegusel hetkel sisaldavad käsitletavas valdkonnas kõige enam allikmaterjali kaks arhiivi. Riigiarhiivi Tõnismäe hoidla säilitab kuuskümmend üks kohtutoimikut, mis on koostatud KGB poolt 4. detsembril 1974 algatatud kriminaalasja nr 163-74 põhjal. Neis asuvad viie süüaluse ning tunnistajate ülekuulamisprotokollid, läbiotsimistel konfiskeeritud dokumendid jt kirjalikud materjalid, ekspertiisiaktid, süüdistuskokkuvõte, kohtuistungite protokollid ja järelvalvetoimik.[19] Kuna süüasja raames toimunud läbiotsimiste käigus leidis KGB üles põhilise osa originaaldokumentide tekstidest ja säilitas need süüdistusmatejalina, on toimikud hindamatu väärtusega ülevaate saamiseks Tallinna demokraatide kirjalikust pärandist. Demokraatide ideedest ja taotlustest saab enamvähem täieliku ülevaate, ehkki juurdlus keskendus kõigele muule kui tekstides sisalduvate seisukohtade analüüsile. Kirjasõna moodustab tubli poole toimikute kogumahust, seda leidub nii masinakirjaeksemplaride, mikrofilmide kui neist ilmutatud fotokoopiate kujul, sekka isegi mõned katsetused elektrograafilisel trükiseadeldisel.
Paraku tuleb kohtutoimikutes leiduva vähegi kaudsema, vähegi subjektiivsemast allikast pärineva informatsiooni, eriti ülekuulamisprotokollides sisalduvate tunnistuste, tõepärasusse suhtuda väga allikakriitiliselt. Isegi juba läbiotsimisprotokollidel leidub võltsimise tunnuseid. KGB uurijad on NLDL, EDL ja ERR tegevuse igakülgsele käsitlemisele eelistanud kohtulikku karistamist võimaldavate süüversioonide püstitamist ja ülekuulatavailt neile sobivate vastuste väljapressimist. Repressiivaparaadi meelevaldsust faktide “tootmisel” tuleb silmas pidada isegi siis, kui ütlus näib selge ja usaldusväärne ning vassimine mõttetu. Näiteks A. Varato tundub kõike puhtsüdamlikult välja lobisevat, ent kõneleb teiste asjaosalistega vastastamisel muu hulgas, kuidas ta koostas ajakirja “Eesti Demokraat” numbri 3, ehkki tegelikkuses sellist numbrit kandvat “Eesti Demokraati” ei ole olemas. Samuti tunnistab ta tekstid “Vene kolonialism Eestis” ja “Nõukogude Vene invasioonist, okupatsioonist ja anneksioonist Eestis” erinevatel aegadel koostatud ja erineva sisuga artikliteks, ehkki tegelikkuses on nad identsed, välja arvatud pealkiri, mille just seesama A. Varato ümber vahetas. Ilmselgelt on siinkohal tegemist näidetega KGB vigastest näpuharjutustest süüversioonide täitmisel tõendusmaterjaliga.
Teine probleem, millele põrkub vastupanu uurija, on uuritavat tegevust avavate tõsikindlate faktide vähesus, õigemini nende massiline sihilik hävitamine asjaosaliste poolt. Kuna “põrandaaluse” ellu kuulub selle lahutamatu koostisosana iga kahtlustäratava jälje kohene kustutamine, puudub tagantjärele peaaegu täielikult usaldusväärne teave objektiivsest allikast. Usutav, et mingil määral võivad tõsikindlaid fakte sisaldada kommunistliku repressiivaparaadi tööriista KGB operatiivjälgimise toimikud, ent need on N Liidu lõpupäevil Eestist Venemaale viidud.
Mõnevõrra püüab lünka korvata kodanike ühenduse Fnd Must Kass egiidi all toimuv Tallinna demokraatidega seotud isikute mälestuste kogumine ja talletamine. Musta Kassi Fondi Arhiiv (MKFA) säilitab täiendavalt mõningaid KGB poolt avastamata jäänud materjale, mis M. Kiirend ja K. Mätik tõid 1980. aastatel peidukutest välja. Samuti on arhiivi koondatud asjaosaliste mälestusi, seda nii kirjalikus vormis kui ka suuliste intervjuudena kassetidel ja CD-kandjatel, lisaks kommentaare ja täpsustusi teadusliku uurimise orbiiti jõudnud sündmuste kohta.[20]
Alguses oli NLDL
Pärast seda, kui NLKP peasekretäriks sai L. Brežnev, algas N Liidus stalinismi hiiliv restauratsioon. See tõi kaasa ka režiimivastase liikumise hoogustumise. Tsensuuriväravate kitsenemise vastureaktsioonina omandas aina laialdasema leviku samizdat, inimõiguste rikkumise juhtumite suurenemine tõi kaasa protestiaktsioonid (nt kirjanike A. Sinjavski ja J. Danieli toetuseks). 30. aprillil 1968 alustas Moskvas ilmumist dissidentliku liikumise keskne põrandaalune ajakiri "Hronika tekuštših sobõtii" ("Jooksvate sündmuste kroonika", edaspidi "Hronika…"), mis seadis eesmärgiks koondada materjale inimõiguste rikkumisest N Liidus. Suvel 1968 hakkas käest kätte levima kolmekordse sotsialistliku töö kangelase, N Liidu vesinikupommi leiutaja akadeemik Andrei Sahharovi suitsupaberile trükitud brošüür "Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest", mis pretendeeris saama N Liidu ühtse demokraatliku liikumise programmiliseks algdokumendiks.[21] Sügisel 1968 veeres üle N Liidu Tšehhoslovakkia-invasiooni vastu suunatud protestilaine ning rahulolematute seast võrsus mitmeid põrandaaluseid poliitilisi rühmitusi.
Nende rühmituste hulgas oli ka Paldiskis dislotseeruvate tuumaallveelaevade ohvitseride poolt moodustatud Poliitilise Vabaduse Võitlusliit (Sojuz Borbõ Za Polititšeskuju Svobodu). Programmilises kirjutises “Avalik kiri N Liidu kodanikele”, mida levitati ka teistes Läänemere-äärsetes mereväebaasides, sõnastas PVV oma poliitilised seisukohad. Jäämata rahule A. Sahharovi mõtisklustega, kavatsesid ohvitserid asuda N Liidu demokraatliku liikumise etteotsa ning asutada selle häälekandja “Demokrat”, mis ühendaks ideoloogiliselt kommunistliku režiimi vastased kogu N Liidus. Suvel 1969 PVV purustati.[22] KGB käivitas juurdluse, mille käigus kuulati teiste seas üle ka Tallinna režiimivastased S. Soldatov ja A. Juskevitš.[23]
Sügisel 1968 olid Tallinna režiimivastased koostanud artikli "Loota või tegutseda?", milles väljendasid sõltumatult PVV-iga sarnaseid seisukohti. Umbmäärase allkirja “Intelligentsi esindajad" taha varjunud autorid[24] väitsid, et A. Sahharov “paneb õigustamatult suuri lootusi teaduslik-tehnilistele vahenditele, majanduslikele meetmetele, juhtide heale tahtele, inimeste tervele mõistusele, näeb maailma kriisi põhitegureid väljaspool meie ühiskonna piire. Ja siin eksib autor sügavalt.” Vastusartikli autorite arvates ei ole kristluse asemele tulnud marksism suutnud seda kõlbeliselt asendada ning ebameeldivad ilmingud, mida loetleb A. Sahharov, on niisuguses ühiskonnas vältimatud. Süüdistatakse küll Stalini deemonlikku isiksust ja “kaadreid”, ent ühiskond on isikukultuse oma inertsuse ja orjalikkusega ise provotseerinud ning kannab selle eest otsest vastutust.
Kiri jahutas inimõiguslaste lootusi sellele, et režiim ise asub teostama demokraatlikke reforme. Väideti, et stalinismi taastekkimist suudavad vältida ainult poliitilised vabadused ja kodanikuaktiivsus, ühiskonna isetoimivad jõud. Sellise olukorra teevad võimalikuks: laialdane demokratiseerimine; vähemuse opositsiooniõiguse seadustamine; võimuorganite tegevuse paigutamine ühiskonna kontrolli alla; Ülemnõukogu muutmine toimivaks foorumiks; mitmeparteiline valimissüsteem; meelsusvangide vabastamine; rahvusküsimuse õiguslik reguleerimine, tagades rahvastele õiguse riiklikule sõltumatusele; kõigile klassidele võrdsete õiguste andmine. Lõpetuseks täiendati programmilisi teese kategoorilisuse suunas, näiteks kui A. Sahharov soovis poliitilist amnestiat, siis “intelligentsi esindajad” nõudsid meelsusvangide täielikku rehabiliteerimist, ning ähvardati uljalt, et “lõppude lõpuks hakkame tegutsema ja siis ei tule viia tankidiviisid enam Prahasse ja Bratislavasse, vaid Moskvasse ja Leningradi!”[25]
PVV-i aktivistid võtsid Tallinna režiimivastastega ühendust just tänu sellele, et kuulsid nende kirja raadiojaama “Svoboda” (Vabadus) vahendusel. Jäänud vahistamata, sõnastasid viimased juba PVV-i süüasja juurdluse ajal Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programmi (dateeritud oktoobriga 1969), mis käsitles N Liidu režiimivastase liikumise üldisi sihte. Programm koosnes kaheteistkümnest peatükist. Ees- ja järelsõna, samuti majanduse ja rahvusküsimuse kohta käivad osad koostas A. Juskevitš[26], kultuuripeatüki Oleg Tjutrjumov, juriidilisi küsimusi lahkas J. Šapošnikov, ajalooalaseid V. Svintsov, ülejäänud osad kirjutas S. Soldatov.[27]
Dokumendi A osas “Maailma üldise olukorra hinnang”, mis käsitles üldpoliitilisi põhimõtteid, anti kapitalismile selge eelis sotsialismi ees, viimane olevat vaid suurendanud esimese pahede ulatust, sellal kui kapitalism ise hakkas ajapikku neist üle saama. Nii näiteks väideti, et kapitalismi pahede seast tööpuudus väheneb, sellal kui sotsialism on muutnud tööpuuduse sunnitööks. Ka vaesus seoses elatustaseme kasvuga kahaneb, seevastu sotsialism muutis talutava vaesuse elu ähvardavaks viletsuseks. Ületootmiskriisid koos tööstuse paindlikkuse tõusuga harvenevad ja sotsialismile omased alatootmiskriisid puuduvad. Rassilise diskrimineerimise olevat sotsialism arendanud poliitiliseks diskrimineerimiseks, erakuritegevuse riiklikuks kuritegevuseks, majandusliku ekspansiooni sõjalis-poliitiliseks ekspansiooniks, riigi poolt piiratud monopolismi ühtseks riigikapitalistlikuks monopoliks. Sealhulgas olevat kapitalistlikud riigid loobunud kolonialismist, suurendades sellega endi moraalset autoriteeti, suurim kaasaegne koloniaalriik olevat
B osas “Ühiskonna seisund ja demokraatliku liikumise eesmärgid” kirjeldati N Liitu kui antidemokraatlikku ja totalitaardiktaatorlikku ühiskondlikku organisatsiooni, kus enamuse õigused ja huvid on toodud ohvriks riigi omadele. Parteibürokraatlik eliit on ekspluateeriv klass, kogu võim kuulub Kommunistliku Partei Keskkomiteele. Riigis valitseb tootmismonopol ning vaimuelu asub karmi riikliku kontrolli all. Välispoliitika on militaristlik ja suunatud mittekommunistliku maailma hõivamisele. Rahvuslikus plaanis on
Poliitikas: Demokraatlike Vabariikide Liidu loomine; kodanikele 10 õiguse ja vabaduse garanteerimine (vabadus vägivallaaktidest, südametunnistuse, tegevus-, õppimis-, loomingu-, kirjavahetus/liiklus-, kodakondsus/elukohavaliku-, sõna/trüki-, koosolekute/ühingute-, demonstatsioonide/valimiste-vabadus); vabad valimised; võimude lahusus; poliitvangide vabastamine.
Majanduses kolme võrdväärse omandivormi – riiklik, kollektiivne ja eraomand – võrdväärsuse tagamine.
Rahvuspoliitikas: rahvaste poliitiline enesemääramine valimiste ja referendumi kaudu (ÜRO kaasabiga); kultuuriline ja majanduslik autonoomia rahvastele, kes ei soovi lahkuda DVL-ist; rahvastele põhjustatud kahjude hüvitamine; igale väikerahvale õiguse andmine piirata võõramaalaste arvu normiga, mis vastaks rahva etnilise eksistentsi nõuetele.
Kultuurielus parteilisuse printsiibi hülgamine.
Välispoliitikas: lahtiütlemine imperialistlikust doktriinist; N Liidu muutmine rahuarmastavaks demokraatlikuks maaks; lähenemine kapitalistlikele maadele; desarmeerimine; Saksamaa ühendamine; sõjajärgsete piiride läbivaatamine ÜRO arbitraažikomisjonis; piiride avamine; N Liidu sõjaväe väljaviimine sotsialismimaadest.
Sisepoliitikas: klassirahu, NLKP-st vabatahtliku väljaastumise võimalus, paljuparteilisus ja kõigile poliitilistele jõududele võrdse valimisvõitluse võimaldamine.
Dokument lõppes loosungiga: "Nõukogude Liidu demokraadid! Ühinege, võidelge, võitke!" ning kandis allkirja "Venemaa, Ukraina ja Baltikumi demokraadid".[28]
S. Soldatov on meenutanud, et “NLDL Programmi tekst edastati hiljem Vabadusraadio kaudu 18 rahvuskeeles, see kutsus esile dissidentide seas elevuse, mõnedel isegi rõõmujoovastuse. /---/ Kuna silmapiirile hakkasid eoses tekkima NLDL Programmi pooldajate grupid mõnes “suure kodumaa” linnas ja kes teab veel kus, siis tekkis kiire vajadus võitlusreeglite koodeksi koostamiseks.”[29] Suveks 1970 valminud koodeks kandis nimetust Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Taktikalised Alused ning koosnes kümnest peatükist: ideoloogilised alused; organisatsioonilised alused; konspiratsiooni küsimused; informatsiooni ülesanded; suhtumine ühiskondlikesse jõududesse; poliitiline tagakiusamine; arreteerimine, ülekuulamine ja kohus; vangistus, asumisele saatmine ja vaimuhaigla; üksikute gruppide purustamine; demokraatliku liikumise ajalooline tähtsus. Tekstist on koostanud suurema osa A. Juskevitš[30], ent panuse andis ka S. Soldatov, kasutades eeskujuna Tsaari-Venemaa revolutsionääride mälestusi.[31]
Autorid uskusid, et 1970. aastail toimub demokraatliku liikumise tugevnemine N Liidus. Panus asetati aga teisale kui N Liidu dissidentide enamik, kes piirdus avalike protestidega inimõiguste rikkumiste suhtes ja lootsid analoogiliselt A. Sahharoviga, et režiim asub ise teostama demokraatlikke reforme. Kuna “vastaseid personaalselt teadev režiim likvideerib pidevalt ja metoodiliselt demokraatia eest võitlejaid”, olevat legaalsed vormid end ammendanud ning põhitähelepanu tulevat pöörata põrandaalusele tegevusele.
NLDL Taktikalistes Alustes anti küllaltki konkreetsed juhised põrandaaluseks võitluseks. Nagu näiteks: liikumisest osavõtja võib tunda vaid piiratud isikute ringi (kolme isikut) oma kitsa ülesande piires; juhtkeskusi jms ei tohi liikumisest osavõtjad teada; ei tohi üles kirjutada aadresse, nimesid, telefoninumbreid; süüliste materjalide vedu toimugu vaid julgeoleku kahtluse alt väljas olevate isikute kaudu; koosolekuid vältida või osalejaid minimaalselt; mitte koostada nimekirju, mitte anda välja liikmepileteid ega protokollida; vestlused toimugu isegi kindlas kohas šifreeritult, tingnimetustega, nime asemel hüüdnimi; mitte avaldada liikumise saladusi ka lähimatele inimestele (abikaasa, sõbrad jne). Informatsiooni käsitati relvana, oluliseks peeti põrandaaluse infolevitamise võrgu rajamist ja materjalide valmistamist täieliku konspiratsiooni tingimustes. Rõhutati, et igal demokraadil peab olema julgeolekuagentide, tsensuuriametnike ja pealekaebajate must nimekiri. Demokraatlikku liikumisse soovitati tõmmata ka ausalt meelestatud kommunistid.
Dokumendi autorid esitasid teesi, et "juhtiv ladvik on paisanud ja paiskab ka edaspidi kõik oma jõud Demokraatliku Liikumise mahasurumisele", ning tõid välja kümme inimeste seas levinud teooriat, miks mitte liikumist laiendada. “Saavutuste teooria” kiitleb tehniliste ja majanduslike mäitajatega, viitab kultuuriliste ja tervishoiualalistele edusammudele, hariduse kättesaadavusele ja tasuta meditsiiniabile, sotsiaalkindlustusele ja pensionisüsteemile, teadusliku ideoloogia olemasolule jne. “Masside antidemokratismi teooria” arvab, et massid on huvitatud ainult materiaalsest heaolust, toonitab valitsuse võimet suurendada materiaalseid hüvesid, demokraatlike traditsioonide puudumist, püüet isikliku diktatuuri poole ning selle puudusel kalduvust anarhiale ja kaosele. “Ümberkujundamise õiguse mitteomamise teooria” esitab vähemuse moraalset õigust muuta kujunenud arusaamasid ja poliitilise elu aluseid ning kukutada masside iidoleid. “Intellektuaalse eneseeituse teooria” arvab, et eelnevate põlvkondade kollektiivse mõistuse ja rahva ettekujutuste ees on kaasaja vähemuse loomingulised otsingud ja mõtlejate selgeltnägemine lõpmatult väikese väärtusega. “Prestiiži teooria” järgi on igasugune protestiliikumine kasulik “meie vaenlastele” ja õõnestab “meie” autoriteeti. “Isevoolu teooria” propageerib usku juhtide heasse tahtesse, õndsaid lootusi NLKP-sse, konfliktide iseeneselikku lahendumist, režiimi humaniseerumist, stalinlistide väljasuremist jne. “Kohanemise teooria” esineb väikekodanliku elunautimise, küünilise elus edasijõudmise ja passiivse mittevastupanu variatsioonides. “Kasutuse teooria” kinnitab skeptiliselt, et inimene on oma loomult halb, kõrgeid ideaale moonutatakse, moraalset progressi ei ole, ohvrid ei tasu end ära, head kavatsused toovad ainult kahju ja sellepärast ei ole mõtet vastuvoolu ujuda, ei maksa ilmaasjata end vahele segada, tuleb juhinduda põhimõttest “kasutu on midagi teha, kasulik on mitte midagi teha”. “Raskuste teooria” kurdab informatsioonivahendite puudumist, ülearu suurt sõjaväge ja karistusaparaati, mis on varustatud moodsa hävitus- ja jälitustehnikaga, inimese tühisust üle valitseva riigivõimu ees. “Võimetuse teooria” nutab taga rahva lõhestatust, inimeste eraldatust ja tööga ülekoormatust, ajapuudust, perekonna suurenevaid nõudeid, täielikku sõltuvust riigivõimust, isiklikku kaitsetust jne.
Väljapääsu nähti kolme teguri tugevdamises. Need olid vabadusidee levitamine kunstilises ja sotsiaalfilosoofilises vormis, ennastsalgavate märtrite kangelasteod ja demokraatlike jõudude koondumine üleliidulise organiseeritud Demokraatliku Liikumise ümber.
NLDL Taktikaliste Aluste allkirjaks oli "Venemaa, Ukraina, Armeenia, Baltikumi demokraatide Koordinatsiooninõukogu".[32]
Selleks ajaks oli Moskva dissidentide seas hakanud levima skepsis NLDL-i tegevuse suhtes. Tuginedes Ukraina vabadusvõitlejate avaldusele nende põrandaalauses ajakirjas “Ukrainski Visnik” nr 3, 1970, et Ukraina demokraatlikud ringkonnad ei ole “Vene, Ukraina ja Baltikumi demokraatide programmi” koostamisel osalenud,[33] teatas "Hronika…" nr 14 (30. juuli 1970) NLDL-i Taktikalisi Aluseid napilt refereerides, et NLDL-i dokumendid on koostanud isehakanud, kellel puuduvad volitused esineda demokraatliku liikumise nimel ja mingisugust demokraatlike jõudude koordinatsiooninõukogu ei eksisteeri. Eraldi ironiseeris "Hronika..." konspiratiivsuse nõude üle, mis ei olevat üksnes mõttetu, vaid on koguni kahjulik. NLDL-i dokumentide autoreid võrreldi eemaletõukavate tegelaskujudega F. Dostojevski romaanist "Sortsid".[34] Moskvasse ei tekkinud ka režiimivastase võitluse keskust, nagu lootsid NLDL-i rajajad.
S. Soldatov on olukorda iseloomustanud nii, et “NLDL Programm võis paljudele näida liiga teoreetilisena ning NLDL Taktika eeldas juba praktilist võitlust, milleks ainult väga vähesed valmis olid. Seega tõusis päevakorda koostada üks massiline propagandamaterjal, mille õigsuses võiks veenduda iga kirjaoskaja NSVL elanik.” Olles NLKP keskastme funktsionär – Ehituskeraamikatehase partorg ja Kopli valimisringkonna esimees –, hankis A. Juskevitš võrdlemisi suure hulga tõetruud informatsiooni nõukogude valimissüsteemi ja kommunistliku partei siseelu kohta ning koostas 1970. aasta sügisel (S. Soldatovi kaasautorlusel) uurimuse "NLDL. Demokraatide memorandum NSV Liidu Ülemnõukogule NLKP juhtkonna ebaseadusliku võimuhaaramise ning konstitutsioonivastase tegevuse kohta".[35]
Memorandumis vaadeldi N Liidu ühiskonda mitmekihilise püramiidina: valitsev ladvik (15-20 inimest); kõrgem valitsev kiht (NLKP Keskkomitee osakonnajuhatajad, tähtsamad ministrid, vabariikide Keskkomiteede sekretärid ja Ministrite Nõukogude esimehed jne); keskmine valitsev kiht (oblasti-, linna- ja rajoonikomiteede liikmed, ministeeriumide osakonnajuhatajad, peavalitsuste juhid, julgeoleku ja miilitsa ametimehed, generaliteet jne); madalam valitsev kiht (ettevõtete direktorid, kolhoosiesimehed, linnade-rajoonide parteiaparaat, KGB ja miilitsa palgaline agentuur, partorgid jne). Neist allpool asusid töölisklass, mis jagunes töölisaristokraatiaks ja ekspluateeritavaks osaks, talurahvas ning intelligents.
Kui NLDL Programmis kirjutati viitega A. Sahharovile, et riikliku kuritegevuse käigus on N Liidus hukkunud 14 miljonit inimest, siis nüüd väideti, et "nõukogude ühiskond on NLKP kuritegelikule juhtkonnale 53 aasta jooksul ohverdanud mitte alla 50 miljoni inimelu, kes hukkusid verise kodusõja, repressioonide, nälja, II maailmasõja jne tulemusena".[36]
Uurimuses kritiseeriti osalt konstitutsioonirikkumisi, osalt konstitutsiooni ennast ning tehti järeldus, et suur osa konstitutsiooni paragrahvidest on vastuolus esimese peatüki imperatiivsete põhiteesidega ning konstitutsioonivastaste tegude initsiaator on NLKP juhtkond. Demokraatide nimel esitati nõudmine kõrvaldada NLKP juhtkond riigi valitsemisest ja anda kogu võim N Liidu Ülemnõukogu kätte. Memorandum oli selges konfrontatsioonis Moskva dissidentide ettekujutusega, et Stalini konstitutsioon on olemuselt hea ning võitlus tuleb keskendada nõudmisele, et režiim peab tagama senisest paremini selle sätete täitmise. Dokument dateeriti 5. detsembriga, mis oli dissidentide jaoks sümboolne kuupäev: konstitutsioonipäev.[37]
See oli NLDL-i tegevuse kõrgaeg. 5. detsembriga 1970 on dateeritud ka NLDL-i sümboolika kinnitamine. Demokraatide tunnuseks valiti ülespoole tipuga võrdkülgne kolmnurk, mis meenutas kreeka tähestiku tähte "delta", millega algab kreeka keeles sõna "demos". Kolmnurga külgedest ümbrusse paiskuvad kiired pidid sümboliseerima piiritut vabadust. Kokkuvõttes tähistas kujund vaba demokraatiat[38] – liberaalset poliitilist voolu, mis oli eriti mõjuvõimas Lääne-Saksamaal. 1971. aasta alguses alustati venekeelse ajakirja "Demokrat" väljaandmist, millega tehti teoks PVV-i kunagine kavatsus. Seda märget "Demokraatlike jõudude organ"[39] kandvat ajakirja, mida levitati peamiselt Moskvas ja Leningradis, ilmus 1971. aastal neli numbrit ja 1972. aasta alguses üks number.[40] Ajakirjas leidub muuhulgas teadaande “Demokraatide hümni” sõnade ja muusika konkursist, teose tingimuseks oli isikuvabaduse, rahvaste enesemääramise ja diktatuurivastase püüdluse väljendamine.[41] Jaanuaris 1972 kinnitas NLDL demokraadi vande teksti.[42]
1971. aasta alguses moodustati Leningradis NLDL-iga seotud rühmitus, mis ajapikku püüdis formeeruda Venemaa Sotsiaaldemokraatlikuks Töölisliiduks (eesotsas Georgi Davõdov ja Vjatšeslav Petrov), levitades ka Eestist pärit programmilisi trükiseid ja ajakirju.[43] NLDL-i mõttekaaslased Moskvas (Aleksandr Bolonkin, Valeri Balakirev jt) alustasid NLDL Programmi ja Taktikaliste Aluste paljundamist oma põrandaaluses trükikojas. 1971. aasta lõpus asutasid nad NLDL-i ajakirja "Svobodnaja Mõsl" (Vaba Mõte),[44] mille teine number ilmus 1972. aasta suvel.
Omaette haruna rajas S. Soldatov religioosse kallakuga liikumise Moraalpoliitiline Taassünd (MPT), mis oli NLDL-i peamiselt vaimsetele küsimustele keskenduv tütargrupp, ning andis aastail 1971-1974 välja selle häälekandjat “Lutš Svobodõ”. Liikumise peamisteks tegevusvormideks olid seminarid, ettekanded, arutelud ja kirjanduse vahetamine, aktiivi aga nimetati S. Soldatovi sõnutsi “MPT ringkondadeks”, mida olnud kokku viis: muusikapedagoogi Helju Taugi, teadlase Lembit Rannu, publitsisti Jüri Lina, joogaõpetaja Svetlana Tihhomovitši ja O. Tjutrjumovi ringkond.[45]
MPT organiseerimisega samal ajal – suvel 1971 – koostas A. Juskevitš uurimuse "Vene kolonialism ja rahvuste probleemid" (allkiri Juri Mazepa-Bakajivski)[46], mis algas motoga: “Langenutele, elavatele ja neile, kes veel hukkuvad võitluses totalitarismiga ja vene kolonialismiga isikuvabaduse, Demokraatia ja suveräänsete Demokraatlike rahvusriikide loomise eest, pühendan selle raamatu.”[47]
Raamatus anti põhjalik ülevaade Vene vallutustest läbi aegade ning toodi välja vene kolonialismi põhitunnused: rassismi puudumine; suurriiklik šovinism; kolooniate rahvaste poliitiline õigusetus; metropoli rahva poliitiline õigusetus; sõltuvate rahvaste assimileerimine; metropoli elanike madal elutase võrreldes kolooniatega; sõltuvate rahvaste ühiskondliku struktuuri vägivaldne lõhkumine. Praegune imperialistlik Venemaa olevat mitte slaaviliku Kiievi, vaid mongoli-tatari abiga rajatud Moskoovia järglane.
Bolševikke iseloomustati kui rühmitust, mille siseelu toimub maffia seaduste järgi: kui vahetub boss, siis vahetuvad ka bossi lähikondsed, aga üks jääb - banditism, reeturlikkus. Marksism olevat selle sekti relvastuses vaid seetõttu, sest see võttis kodanikelt ära omandi ja võimaldas ärgitada tumedat massi igasuguse korra vastu. "Sobivaim vahend selleks oli vene rahvas - tume, emotsionaalne, laisk, heasüdamlik ja kergeusklik, harjunud elama rahus ja kergesti alluma jõule."
Raamatu viimane kolmandik erineb muust nii tonaalsuse kui ka stiili poolest, seal esitas A. Juskevitš oma loomuliku õiguse filosoofia. Lk 49[48]: Inimene on ainus olend, kes suudab mõjutada ümbritsevat loomulikku keskkonda. Hierarhilisus (ka religioosne) on atavism. Lk 50: Kõigil olendeil on võrdväärne õigus õhule, veele, päikesele, toidule. Inimindiviidide esmane ebavõrdsus tuleneb füüsiliste ja intellektuaalsete kvaliteetide erinevusest, sotsiaalsed, varanduslikud ja poliitilised ebavõrdsused on intellektuaalse kõrval teisased. Poliitilise ebavõrdsuse põhjus on looduslik enesesäilitamise instinkt. Lk 51: Leidub ka teine, vabaduse instinkt, püüd kasutada loomulikke õigusi. Vabadusel on üks tingimus, seda ei tohi iial kasutada teise inimese vabaduse ja loomulike õiguste kitsendamiseks. Lk 55: Kui loomulikud seadused ja õigused on täiel määral hoitud, on puhas demokraatlik kord, kui nad on täiesti kitsendatud, on despootlik ühiskonnajuhtimise süsteem.
Loomuliku õiguse filosoofiat rahvusküsimusega seostades jõudis A. Juskevitš demokraatliku natsionalismi postuleerimiseni. Viimase joontena tõi ta esile järgmised: kodanikele loomulike õiguste tagamine; austav suhtumine maa rahvuslikesse traditsioonidesse; oma maa kaitse välissekkumiste vastu; rahvusvaheliste organite loomine sõltuvate rahvaste dekoloniseerimiseks; enda ja teiste rahvaste eripärade tundmaõppimine. Ta märkis ka, et "tõeline demokraatlik natsionalism ei kaitse totalitarismi naabermaades, nagu teevad praegu USA, Kanada ja teised lääneriigid, aidates nõukogude totalitarismi kriisiolukorrast välja tooraine, varustuse jms tarnetega." (lk 60).
S. Soldatovi kirjutatud järelsõnas esitati NLDL-i põhiseisukohad ja näpunäited illegaalsete gruppide moodustamiseks. Otseselt Eestile ei viidanud selles raamatus miski. Jälgede segamiseks kirjutati lõppu märge "Ukraina, Kiiev, 1971. a.".[49]
NLDL tegutses aktiivselt kuni sügiseni 1972. Tagasitõmbumise põhjuseks oli 21. juunil 1972 toimunud "Hronika…" toimetaja Pjotr Jakiri vahistamise järellainetus. P. Jakirilt ülekuulamisel saadud teave, et NLDL on rajamas võrgustikku üle N Liidu, ajendas KGB juhtkonda 24. juulil 1972 vastu võtma ametlikku seisukohta, et NLDL Programmi, NLDL Taktikalised Alused ja Demokraatide Memorandumi on koostanud USA Luure Keskagentuur. Uurimistöö olevat selgitanud välja, et NLDL Programmi algne nimetus oli "Narodnõje Trebovanija" (Rahva Nõudmised), see valmis aastal 1968 ja saadeti "Svoboda" töötaja Garanini poolt riigikorra õõnestamise eesmärgil N Liitu; ülejäänud dokumentide saamislugu KGB ei valgustanud.[50] "Hronika…" põhijõude arreteeriti veelgi, neist 12. septembril 1972 vahistatud Viktor Krassin hakkas kinnitama omapoolselt P. Jakiri tunnistusi.[51] Dissidentide ladvikusse kuuluvate isikute paljastused andsid aluse süüasjade punumiseks. 21.-22. septembril 1972, vahetult pärast ajakirja "Svobodnaja Mõsl" teise numbri tiraaži trükkimist, arreteeriti G. Davõdov ning viis NLDL-iga seotud moskvalast.[52] See tähendas NLDL-i Leningradi ja Moskva gruppide tegevuse soikumist.
Memorandum ÜRO-le
Esimese Eesti-keskse programmiga rühmitusena võrsus NLDL-iga seotud ringkonnast Eesti Rahvusrinne. ERR-i juhtis A. Varato, programmi (dateeritud 10. augustiga 1971) koostas peamiselt K. Mätik.[53] Rahvusrinne määratles end Eesti demokraatlikult meelestatud organisatsioonide ja üksikisikute vabatahtliku ühendusena, millel on kaks eesmärki: rahvahääletuse läbiviimine Eesti riikliku seisundi määramiseks (ÜRO järelvalve all) ning omariikluse ja demokraatliku riigikorra taaskehtestamine Eesti territooriumil. ERR andis välja kaks numbrit masinakirjas ajakirja “Eesti Rahvuslik Hääl”.
1971. aasta lõpus lisandus A. Juskevitši ja M. Kiirendi initsiatiivil Eesti Demokraatlik Liikumine, mis andis aasta jooksul välja kolm numbrit ajakirja “Eesti Demokraat”. EDL kasutas sümbolina ülatipulist kolmnurka (erinevalt NLDL-ist ilma kiirteta), ERR Eesti Vabariigi vappi kolme lõvi kujutisega.
Eesti põrandaaluste organisatsioonide teke langes aega, mil toimus venestamise intensiivistumine Baltikumis. Eriti Eestis ja Lätis kangastus perspektiiv, et varem või hiljem jäävad need rahvad oma kodumaal vähemusse. 1971. aastal saatis seitseteist Läti veterankommunisti kirja sõsarparteidele Läänes, juhtides nende tähelepanu ohtlikele tendentsidele, mis tekitavad kahju kommunistlikule liikumisele, marksismile-leninismile ja väikeriikidele. Ajaloolise ülevaate ja näidete varal kirjeldati olukorda Lätis ning esitati järeldus, et rahvuspoliitika eesmärgiks on Läti venestamine.[54] Kiri pälvis Lääne teabekanaleis ja N Liidule suunatud raadiojaamades tähelepanu.
Arvatavasti sellest sündmusest ajendatuna kirjutas S. Soldatov[55] artiklis “Demokraatlik liikumine ja Nõukogude Liidu sõltuvate rahvaste rahvuslik vabadusliikumine”, mis ilmus Moskva demokraadi Juri Sablini varjunime kandvana 1971. aastal ajakirjas “Eesti Rahvuslik Hääl” (dateeritud 4. aprilliga 1971, ent daatumeid ei tarvitse täiel määral uskuda), et “rahvuslik vabadusliikumine koostöös Eesti Demokraatliku Liikumisega peab välja töötama spetsiaalse memorandumi Eesti koloniaalse sõltuvuse ja omariiklikuse puudumise kohta. Selline memorandum Eesti Rahvusliku Vabadusliikumise nimel tuleb saata ÜRO-sse. Tuleb koputada maailma avaliku arvamuse uksele. Selline memorandum oleks tähtsaks poliitiliseks ja ajalooliseks aktiks Eesti maa ja rahva jaoks”.[56] Tasub märkida, et NLDL Programm fikseeris juba 1969. aastal seisukoha, et
Järgmiseks verstapostiks ÜRO-le saadetud memorandumi suunas oli K. Mätiku 1971. aasta lõpus kirjutatud artikkel Eesti lähiminevikust.[57] Kirjutis oli suunatud eelkõige Vene režiimivastastele, kes ei teinud vähimatki panust ikestatud rahvastele, sellal kui Eesti demokraatide arvates oleks just vabadusiha julgustamine kolooniates võinud tuua otsustava pöörde režiimivastasesse võitlusse. Töö harmuneerus A. Juskevitši uurimusega Vene kolonialismist, olles justkui selle Eesti-aineline lisapeatükk. K. Mätiku meenutuse järgi oligi A. Juskevitš selle temalt tellinud, pidades sihtauditooriumina silmas Venemaad, ning K. Mätik kirjutas artikli algselt vene keeles. A. Juskevitš tegi tekstile omapoolseid täiendusi ja pani ka pealkirja "Vene kolonialism Eestis".[58]
Artikkel, millele oli antud ERR-i ja EDL-i ühisdokumendi staatus, algas Eesti lähiajaloo ülevaatega. Kirjeldades vabadusvõitlust aastatel 1917-1920 ja mõnevõrra idealiseerides Eesti Vabariiki, oli artikkel väga detailitäpne sündmuste suhtes aastatel 1939-1941 ning tsiteeris isegi Molotovi-Ribbentropi pakti, mis näiteks Tartu vastupanuliikumisele oli tollal kättesaamatu.[59] Järgnes ülevaade N Liidu terroripoliitikast pärast Eesti allutamist, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui ka statistilisi andmeid Eesti sihipärasest ümberrahvastamisest. Lõpposa esitas ERR-i ja EDL-i seisukohad rahvusküsimuses, mis tuginesid NLDL-i ideoloogiale (sellele küll viitamata): N Liidu poolt okupeeritud rahvaste vabanemine toimub pidevalt tugevneva rahvusliku vabadusliikumise tulemusena; vabaduse saavutamine on reaalne ainult kõigi nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste koostöö korral; totalitarismi likvideerimiseks Nõukogude Venemaal on vajalik nõukogude okupatsiooni all olevate rahvaste rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatliku liikumise vastastikune abi; vene demokraadid peavad tegema vene elanikkonna seas järjekindlalt selgitustööd, näidates selle okupatsiooni olemust, tema pahelisust ning kahjulikkust ka Venemaale endale; nii okupeeritud rahvaste kui ka vene rahva põhiliseks ideoloogiaks peab saama demokraatlik natsionalism (jättes mõiste tekstis lahti seletamata); et vältida tehtud vigu, peab iga opositsiooniline liikumine tundma õppima rahvuslike vabadusliikumiste ja vene demokraatia ajalugu; kõigi nõukogude võimu poolt okupeeritud ja koloniaalikkesse surutud rahvaste koostöö peab olema rajatud põhimõttele: “Teie ja meie vabaduse eest!” (loosung esines esmakordselt J. Sablini artiklis).[60]
1971. aasta lõpul või järgmise alguses algas ERR-i ja EDL-i suhteliselt kompaktses ringkonnas töö ÜRO-le saadetava memorandumi koostamiseks. Ilmselt olid arutelu aluseks NLDL-i seisukohad ja K. Mätiku artikkel. Diskussioonist koorunud ideed süstematiseeriti konspektiks nimetusega "Visandvihjed".[61] Konspekt kopeerib mõnevõrra dokumendi “Vene kolonialism Eestis” struktuuri. Teksti neli esimest alajaotust kajastasid Eesti ajalugu (eelajast kuni iseseisvuse kaotamiseni; allutamine N Liidu poolt; koloniseerimise algus; Lääne toonane reetlik poliitika), viies hetkeolukorda. Viimases peatükis esitati adressaadile, seekord ÜRO-le, suunatud programm.
Programmilised seisukohad olid esitatud konkreetse nõudekirja (selle tähistamiseks pakuti välja kaks nimevarianti, kas petitsioon või memorandum) vormis: “Põhjenedes ÜRO Põhikirja paragrahvidele (loetleda, anda tekst), Eesti Demokraatlik Liikumine, Eesti Rahvusrinne, ... esinedes kogu eesti rahva nimel ja pidades ÜRO kõrgeimaks vahekohtunikuks ja peamiseks vahendiks nende otsuste ja põhimõtete elluviimisel, mis on esitatud ÜRO Põhikirja ja Inimõiguste Deklaratsiooni paragrahvides, pöörduvad ÜRO esimehe U-Thanti ja kõigi liikmete poole, kes järgivad ÜRO Põhikirja (nõudega? palvega?) arutada ÜRO-s koloniaalrežiimi küsimust Eestis ja Eesti iseseisvuse taastamise võimalust ÜRO vahekohtuliku järelvalve all. Eesti Demokraatlik Liikumine, Eesti Rahvusrinne, ... kuulutavad ametlikult kõikidele ÜRO liikmetele: Nõukogude Liit on agressor!!! ja nõuavad: 1) agressori vastutuselevõtmist 2) üle-eestilise rahvaküsitluse läbiviimist Eesti olukorra kohta ÜRO vastava komisjoni järelvalve all 3) kompensatsiooniastme kindlaksmääramist kõigile Eesti okupeerimisega tekitanud kaotustele 4) kõikide poliitvangide vabastamist 5) erinevate poliitiliste veendumuste vabaduse kehtestamist 6) kõikidele kodumaale tagasipöörduvate poliitiliste emigrantide tagakiusamiste lõpetamist ja nende julgeoleku kindlustamist 7) venelaste väljasaatmist ÜRO komisjoni järelvalve all kuni teaduslikult põhjendatud tasemeni, mis ei ohusta eesti rahva etnilist olemasolu."[62]
“Visandvihjed” jagati asjaosaliste vahel laiali edasimõtlemiseks. Tallinna põrandaaluste seast jätkas memorandumi koostamist peamiselt K. Mätik. Tema kinnitusel olevat sellega tegelenud neljaliikmeline grupp[63] ning “viimasele koosolekule tuli ka Tunne Kelam, kas pani kirja teiste asjaosaliste poolt väljaöeldud mõtted ja koostas lõpliku teksti. Kelam töötas sel ajal ENE toimetuses ja tänu sellele sai ta lisaks üldisele sõnastusele lisada ka mitmesuguste rahvusvaheliste lepingute jne. vastavaid punkte.”[64]
V. Niitsoo raamatus “Vastupanu” leidub teistsugune versioon. Selle järgi jõutud 1972. aasta sügisel demokraatlikult meelestatud ringkondades veendumusele, et on ülim aeg tõstatada Eesti küsimus rahvusvahelisel tasandil. Memorandumi koostamise mõtte öelnud välja S. Soldatov, teksti koostanud T. Kelam. “Väärib märkimist, et see algatus tuli isikult, kes oli ERR-i ja EDL-i tegevusest kõrvale tõmbunud. Võib-olla just eemalolek EDL-i praktilisest tegevusest võimaldaski Soldatovil välja pakkuda sellise tegevusliini, mis tundus ebaharilik põrandaaluse liikumise aktivistidele, kes olid kapseldunud programmiliste dokumentide formuleerimisse. Sellest ideest haarasid kinni hoopis need isikud, kes ei kuulunud EDL-i ja ERR-i aktivistide hulka (Tunne Kelam).” (Niitsoo 1997: 91)
T. Kelam ise esindab kahe eelmise seisukoha vahevormi: “ÜRO läkituse mõtte sisendas Soldatov kunagi 1972 kevadel. Ta pidas minu kutsel mulle lähedaste haritlaste ringides ettekandeid vene filosoofiast - Berdjajev, Solovjov ja teised. Vestlesime temaga mitmete pikkade jalutuskäikude ajal, kuna korteris sellistest teemadest ei tahtnud kõnelda. Idee tundus tõsine ja aktuaalne. Soldatov ise teksti koostamisest ega muust sisulisest tegevusest osa ei võtnud. Mõtlesin, keda läkituse autorite gruppi tõmmata. Saime kaks korda kokku augustis 1972 Mustamäel, Vilde tee ühiselamu toas, kus elas minu ENE kolleeg, ajaloolane Jüri Kivimäe. Lisaks olid seal Rein Einasto, Elmar Ernits (ajaloolane Tartust, minu kolleeg RAKA päevadest), Kalju Mätik.”[65] Memorandumi tekst olevat heaks kiidetud teisel koosolekul.
Memorandumi koostamise kajastus on seega vastuoluline ja vajab edasist täpsustamist. Kindlasti ei toimunud töö memorandumi tekstiga mitte sügisel 1972, nagu väidab V. Niitsoo, vaid sama aasta kevadel või suvel. Samas on V. Niitsool õigus selles, et iseseisvusteeside viimistlejate tuumiku moodustasid isikud, kes asusid ERR-i ja EDL-i aktiivist väljaspool. Eeskujuks olid nii Läti veterankommunistide kiri kui ka Leedust 7. veebruaril 1972 ÜRO Peaassambleele saadetud märgukiri, millel koguni seitseteist tuhat allkirja alates preestreist ja lõpetades kõige tavalisemate usklike perenaistega. Kiri valgustas Leedu Katoliku Kiriku orjalikku seisundit ning palus ÜRO-lt abi leedu rahva kultuuri- ja religioonitegevuse õiguse realiseerimisel, nii nagu see oli formaalselt garanteeritud N Liidu ja Leedu NSV konstitutsioonides. Kirja saatmise ajendiks oli kolme preestri vahistamine.[66]
Memorandumi poliitiliseks lähtekohaks võeti Atlandi harta, Suurbritannia ja USA ühisdeklaratsioon 1941. aastast, mis väitis, et tuleb taastada kõigi sõltumatusest vägivaldselt ilma jäetud rahvaste suveräänsus. Selle ning ÜRO põhikirja, Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste pakti ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti uurimine viis järeldusele, et Eesti iseseisvuse taastamise õiguslikud argumendid on sedavõrd tugevad, et Eestile tehtud ülekohtu heastamine on meie õigus ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohus.[67]
Memorandum Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele koosnes kahest osast. Eesti ajalugu ja hetkeolukord koloniaalmaana oli esitatud väga lühidalt ja mõjuvalt üheteistkümne teesi abil. Teine osa “Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne nõuavad” järgis põhijoontes ERR-i programmis esitatud võimuvahetuse skeemi. Tekst, eriti aga K. Mätiku koostatud Kaaskiri EDL ja ERR Memorandumile (ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile), mis käsitles venestamist, sisaldab ka “Visandvihjete” ideid.
Peamine lahknevus ERR-i Programmist seisneb selles, et memorandum seadis ÜRO haldusperioodi ajal moodustava Asutava Kogu valijate vanusepiiriks 18 aastat (ERR-il 16 aastat) ning lisas hääleõigusega isikute hulka peale Eesti Vabariigi kodanike ja nende järglaste ka Eesti territooriumil sündinud inimesed. See asjaolu on andnud V. Niitsoole põhjust oletada, et rahvusrindelaste järeleandmine sellises põhimõttelises küsimuses tingitud EDL-i kuulunud mitte-eestlaste tugevast survest.[68] Viimast aga eitab K. Mätik, kinnitades end mitte teadvat, kelle idee oli anda valimisõigus kõigile Eestis sündinud isikutele.[69] Ka T. Kelam väidab, et EDL ei mänginud teksti koostamisel üldse rolli: “Üks argument oli usutavasti EV rajamisel kehtinud põhimõte, teine – vältida liig teravat vastandamist Eesti sees koos instinktiga tõmmata osa muulasi enda poole. Tingimustes, mis valitsesid ligi 30 aastat tagasi tundus Eesti kodakondsuse taastamine puhtal kujul vist liiga julge või õigemini utoopilise taotlusena – selle väljapakkumisel oli koostajail ilmselt mingi sisemine vajadus paidlikkuseks. Küsimus oli ju riigi taastamisest – s.o. – õigusest valida Asutavat Kogu, mitte osalemisest regulaarsetel valimistel.”[70]
Memorandumis esitasid EDL ja ERR kaks nõudmist: Eesti riikliku sõltumatuse taastamine Tartu rahuga kindlaks määratud piirides ning Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmine ÜRO liikmeks. Samuti nõuti ÜRO-lt “efektiivsete abinõude tarvituselevõttu, et likvideerida Eestis kõlbetu, ebainimlik ja ebaseaduslik Nõukogude koloniaalvõim ja sundida Nõukogude Liitu mitte tegema takistusi eesti rahva seaduslike õiguste ja rahvusliku suveräänsuse taastamisele” ning kinnitati, et eestlased ei nõustu kunagi oma isamaa koloniaalse staatusega. Memorandumi tekst oli paralleelselt kolmes (eesti, vene ja inglise) keeles.
Memorandum kujutab nii sisu kui ka ülesehituse poolest äärmiselt lihvitud ja elegantset tervikut. 17. oktoobril 1974 väitis Inglismaa ajakiri "Soviet Analys", et isegi kui tegu on emigrantide võltsinguga, on tekst ometi tähelepanuväärne: "Kõige olulisem aga on, et siin esitatud argumentide loogika ja kasutatud faktid on vaieldamatud, kes ka nende autor ei peaks olema." Refereerides 31. oktoobril 1974 memorandumit, tunnistas raadiojaam "Svoboda", et tegu on poliitilise samizdati ühe kõige muljetavaldavama tekstiga üldse, sisaldades hämmastavat eesmärgi ja mõtte selgust ning hiilates keele täpsuse ja lakoonilisusega.[71]
Kuigi memorandum ja selle kaaskiri valmisid sügisel 1972, jõudsid nad Lääne avalikkuse ette alles kaks aastat hiljem. Viivituse põhjus on siiani ebaselge. K. Mätiku andmetel vastutas memorandumi adressaadini toimetamise eest S. Soldatov, kasutades edutult Moskva dissidentide kanaleid.[72] Ka T. Kelami arvates üritas S. Soldatov saata memorandumit Läände Moskva kaudu, ent “eestlaste nõudmised olid vene demokraatide jaoks liiga käremeelsed /---/. Nii täitsid Moskva inimõiguslased KGB eest tsensori rolli, mis meie läkituse sihtkohta jõudmist tunduvalt viivitas.”[73]
Seevastu S. Soldatovi kinnitusel andis ta memorandumi “Tallinnas üle ühele tublile toetusgrupile ning dokument saabus 1972 a Stockholmi”, kus see tekitas Eesti Kiriku kantseleis šokiseisundi ning pandi kalevi alla. Murrangu toonud alles noore usumehe Thomas Vaga sekkumine, kes toimetanud memorandumi New Yorki ja andnud üle baltlaste organisatsioonile BATUN, [74] mis läkitanud selle edasi ÜRO kantseleisse.[75] Konkreetsemaks minnes on
Memorandum tekitas Lääne poliitilistes ringkondades elevust. Avalikku kinnitust leidis tõsiasi, et mitte kõik eestlased (Lääne poolt rahvusena üldiselt maha kantud) ei ole režiimiga rahul. Eesti pagulasringkonnad olid hämmingus, sest sedavõrd julgeid ja samas asjalikke tekste ei olnud Eestist varem saabunud. Pärast memorandumi ingliskeelse versiooni ilmumist ajakirjas “Soviet Analys” avaldati see eestikeelsena oktoobris "Teatajas" ja Eesti Rahvusfondi "Sõnumites", Balti Komitee avaldas koheselt ka rootsikeelse tõlke. 11. novembril ilmus memorandumi ingliskeelne tekst BATUN-i infobülletäänis ning see saadeti mööda maailma laiali. Samal ajal ilmus Stockholmis 3000 eksemplaris Eesti Rahvusfondi eribrošüür "Two Memoranda to UNO from Estonia". Ning Kanadas avaldati memorandum dokumentatsioonibülletäänis "Baltic Events".[78]
ERR-i ja EDL-i memorandum ÜRO Peaassambleele ja selle kaaskiri on seni Tallinna demokraatide ainsad eesti keeles avalikult kättesaadavad dokumendid. 1980. aastate keskel kopeeriti põrandaaluse paljundusmasinaga suur kogus memorandumi tekstiga lendlehte. Memorandum on publitseeritud ajakirjas "Heinakuu" (1988, nr 2), koguteoses "Teine Eesti / Eeslava" (1996), V. Niitsoo raamatus “Vastupanu” (1998), isikuintervjuus "Tunne Kelam: raamat temast" (1999) ning koos kaaskirja ja K. Mätiku kommentaariga kogumikus "Vastupanu kommunistlikule režiimile – eeldus vabanemiseks" (1999). Kaaskiri on eraldi avaldatud ajakirjas “Eesti 2000” nr 2.
Suur Siga ja Must Kass
Kui memorandum kandis põranda all varjunime Väike Siga, siis umbes samal ajal, sügisel 1972 valmis ka Suur Siga – Eesti Demokraatliku Liikumise Programm (dateeritud 24. oktoobriga 1972). Programmi koostati peaaegu aasta. K. Mätiku andmetel oli sellega vahetult seotud üheksa inimest.[79] Valminud osad süstematiseeris ja toimetas M. Kiirend.[80] Programm koostati eesti keeles ja tõlgiti seejärel vene keelde, EDL pidas mõlemaid versioone üheväärseks.[81] Tulemuseks oli ulatuslik, kahekümne ühest peatükist (jaotatud 369 pikaks teesiks) koosnev dokument, mis lisaks Eesti iseseisvuse taastamise nõudmisele väljendas ka demokraatide seisukohti mitmesugustes ühiskonnavaldkondades.
Sissejuhatuses esitati dokumendi juhtmõte, et “orjus on alati püsinud mitte niivõrd tänu relva jõule, kuivõrd tänu üksmeele ja võitlusvaimu puudumise orjade seas”, mille juurde pöörduti edaspidi sageli tagasi. Kaks esimest peatükki andsid filosoofilise raamistuse, korrates NLDL-i loomuliku õiguse ideoloogiat ja totalitarismikäsitlust. Rõhutati taas, et “kui mõnel sõltuval rahval õnnestub vabaneda Nõuk. Vene kolonialismist, võib ta lugeda võitlust lõpetatuks alles siis, kui Venemaal on likvideeritud totalitaarne kord ja loodud õiguslik demokraatlik kord” (70. tees). Seejuures oli 52. tees varjatult skeptiline ÜRO-le adresseeritud memorandumis esitatud nõudmiste rahuldamise suhtes, väites, et totalitarismi, imperialismi ja kolonialismi likvideerimine ÜRO abil olevat praegu ebareaalne, sest enamik ÜRO riike on ise totalitaarsed ja koloniaalriigid.
Konkreetsed etteheited ÜRO-le esitati kaheksandas peatükis. Nenditi, et kuigi ÜRO peaks olema riikidevaheline organisatsioon demokraatia kaitseks rahvusvahelises ulatuses, siis tegelikkuses ta seda ei ole, sest ÜRO liikmeks võetakse kõik riigid, kes avaldavad selleks soovi, ning ÜRO demokraatliku sisuga deklaratsioonidel puudub liikmesriikide suhtes seaduse jõud. Olukorra lahendust nähti Demokraatlike Vabariikide Liidu moodustamises, kuhu pidid kuuluma vaid tõeliselt demokraatlikud riigid, esialgu vähemus maailma maadest. Idee pärines NLDL-i seiskohtadest, kuid oli läbinud modifikatsiooni. Kui NLDL Programmis öeldi, et DVL-i näol on tegemist riigiga, siis EDL Programmi järgi “DVL ei või olla riik, vaid ainult riikidevaheline liit” (152. tees). Tegu pidi olema täiendava rahvusvahelise organisatsiooniga ÜRO kõrval, kuni ÜRO korraldatakse ümber demokraatia vaimus. DVL pidi korraldama demokraatlike riikide kaitset antidemokraatlike riikide vastu. Ent ühtmoodi nii NLDL kui ka EDL pidasid DVL-i liikmesriikidena varjatult silmas vaid neid iseseisvaid territooriume, mis kujunevad N Liidu varemetel. Mõlemas dokumendis valitses usk, et vabanenud maad saavad alustada puhta lehena, hoidudes muu maailma vigadest. EDL Programm loetles isegi need N Liitu kuuluvad rahvad, kellel on õigus riikide moodustamisele: armeenlased, aserbaidžaanlased, eestlased, grusiinlased, karjalased, kasahhid, kirgiisid, leedulased, lätlased, moldaavlased, tadžikid, (Kaasani)tatarlased, turkmeenlased, ukrainlased, usbekid, valgevenelased ja venelased (157. tees). Eestit nähti DVL-i liikmena (298. tees).
Kolmanda peatüki alguses sõnastas EDL oma eesmärgina Eesti iseseisvuse taastamise (73. tees). Järgmises teesis kuulutas EDL end NLDL-i täieõiguslikuks liikmeks. Rõhutati, et EDL-i suhete aluseks teiste poliitiliste liikumistega on NLDL Programmis ja NLDL Taktikalistes Alustes väljendatud põhimõtted (76. tees). Eesti Vabariigi taastamise järel nägi EDL enese eesmärgina vaba demokraatliku korra loomise, mille olulisemad tunnused olid: vähemuse vabaduse ja loomulike inimõiguste võõrandamatus enamuse poolt; üksikisiku või isikute grupi poliitiliste domineerimise lubamatus enamuse üle; opositsioonijõudude olemasolu obligatoorsus riigi juhtimises; võrdsete poliitiliste õiguste kindlustatus kõigile kodanikele ja poliitilistele organisatsioonidele; privileegide puudumine ükskõik kelle suhtes ja mistahes vormis; riik on kodanike jaoks, mitte kodanikud riigi jaoks (194. tees).
Üheteistkümnendas peatükis esitati ka konkreetne riigijuhtimise mudel pärast Eesti taasiseseisvumist. Selle aluseks oli võimude lahususe printsiip. Seadusandlik võim pidi koondatama valitava Rahvuskogu kätte, millel “on õigus seadusi anda ainult loomulike õiguste alusel”. Täidesaatva võimu instantsideks pidid olema president ja tema poolt juhitav Ministrite Kabinet, kelle eesotsas asub peaminister, samuti rajoonide omavalitsused, kelle sõltuvus keskvõimust minimaalne. Kohtuvõim jaotati kolme kategooriasse: konstitutsioonilised kohtud, rahukohtud ja vandekohtud.
Majanduse, kultuuri, isikuvabaduste ja mitme muu teema juures korrati põhiliselt NLDL-i dokumentide seisukohti, lisades neile suuremaid või väiksemaid täiendusi. Ent kindlasti originaalne oli eestlase kui rahvuse iseloomustus. EDL Programmis väideti, et pärast muistset vabadust on toimunud eestlastes muutused, mille põhjuseks on intelligentsema osa hävitamine ja moraalne degradeerumine. Viimane olevat eriti suure ulatuse omandanud kaasajal. Esitati ka tüüpilise eestlase portree, keda “iseloomustab pahatihti ahnus, egoism, himu materiaalsete hüvede kogumiseks isi